Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui kindlustunnet süvendame, hakkame aasta lõpul toibuma
Arenenud maades on finantskriisi hullem osa nüüd möödas, kuid see-eest on kriis kahjuks levinud arengumaadesse.
Arenenud maades on samas jõukus vähenenud ja suure depressiooni viirastus kummitab, nii et inimesed ja ettevõtted on kulusid järsult kokku tõmmanud. Selle tulemuseks on kogutoodangu ja tööhõive järsk vähenemine, mis toidab veelgi hirmu tuleviku ees.
Mida teha? Esiteks on vaja finantssüsteemi parandamiseks vastu võetud meetmeid täiendada ja tugevdada. Meetmete põhiarhitektuur on küll paigas, kuid rakendatud on neid suuresti umbropsu. Mõned sammud, eriti USAs, on ajanud turud segadusse ning pannud investorid enne oma raha mängu panemist selgemat poliitikat ootama.
Teiseks vajavad arenevad turud finantskriisiga kohanemisel abi. Mõned riigid vajavad vaid toetust likviidsuse tagamisel, teistel läheb tarvis ka finantsabi. Kolmandaks peavad valitsused astuma vastu tarbimise ja investeeringute järsule vähenemisele. Ilma tugeva poliitikata terendab silme ees stsenaarium, kus tootmise langus ja finantssüsteemi hädad toidavad teineteist.
Valitsused peavad kiiresti tegema kahte asja. Esiteks, võimalusel oma kulutusi suurendama. IMF leiab, et riigid võiksid pakkuda turule 2 protsendi maailma SKP ulatuses finantsvahendeid.
Teiseks, mõista andma, et kui tingimused halvenevad, siis käivad nad veelgi rohkem raha välja. Ainult see sisendab inimestele ja ettevõtetele kindlustunnet ja nad julgevad taas kulutama hakata.
Kui nii käitume, siis hakkab maailmamajandus hiljemalt 2009. aasta lõpul kriisist toibuma.
Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org Autor: Olivier Blanchard