Museum hiilgab stiilsusega

Artikkel

- Uudised
- Heidi Vihma
- 8. jaanuar 2009 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Museum hiilgab stiilsusega
Õnneks pole tegemist blufiga - toit ja veinikaart on tõesti suurepärased. Kui ükskord ka teenindajad väljaõppe saavad, siis võib sellest päris tore koht tulla.
Menüü püüab meeldida korraga kõigile ja imede ime - saab sellega ka hakkama. Hamburgerisööjad saavad hamburgeri, sušisööjad oma suši, Aasia köögi fännidele on omad road ja Euroopa klassikutele omad. Kõik kvaliteetsed, stiilipuhtad, ühtaegu maitsekad ja maitsvad.
Et menüüst ülevaadet saada, läheb vaja päris mitut sööjat. Euroopalikust valikust proovisime ära tomatikreemsupi kitsejuustuga, kergelt suitsutatud pardifilee õuntega ja šokolaadi-fondant'i. Kõik said maksimaalsed maitse- ja stiilipunktid: tomatisupp oli viimistletud maitsega ja tavalisest märksa pehmem, pardi küpsusaste ja kvaliteet suurepärased, fondant tõeline unelm.
Et pardi juurde parimat veini sobitada, küsisime nõu ettekandjalt. Ettekandja alustas kaugelt: "Kas te soovite valget või punast veini? Kas kuiva või magusat?" Selgitasime: "Me tahame pardi juurde veini, mida te soovitate?" Vastuseks: "Aga millist te tahate?"
Nii olekski dialoog võinud kestma jääda, lõime käega ja otsustasime ise ära. Oli siin tegemist keeleprobleemiga või millegi muuga, aga tippkokkade tipproogadega selline saamatus kokku ei sobinud. Valitud vein, muide, osutus suurepäraseks.
Toidust edasi rääkides kiidaks veel hamburgerit: labane tänavatoit oli lihvitud hõrguks ja noobliks ning seda oli paraja pearoa kogus. Eriliseks lemmikuks osutus aga wakame-vetika- ja värskekurgisalat - see oli värske, krõmps ja mõõdukalt terav.
Saia-leivakandikut käis ettekandja meile korra pakkumas. Teist korda ta enam ei tulnud, pidime ise minema ettekandjat otsima. Kui supi juurde üks saiakäär saadud, siis prae juurde võiks ju ikka veel pakkuda. Leivad-saiad olid suurepärased, täiesti erilised.
Museumi joogikaarti on tore lugeda, see on pikk ja asjatundlikult koostatud. Veinid, aperitiivid, kokteilid, kanged napsid, isegi teed - suurepärane valik! Kahju, et ettekandja seda esitleda ei osanud. Lisaks veinile tekkis arusaamatus ka likööriga: kui küsisime Grand Marnier'd, ütles ettekandja, et seda ei ole, aga vähemalt koduleheküljel olev joogikaart kinnitab, et peaks olema küll.
Museumi sisekujundus on palju kiitust saanud. Stiilselt kujundatud, aga mitte eriti hubane. Kahekesi läheks pigem mujale, Museumi võiks tulla suurema seltskonnaga. Kõige mõnusamad on suurte poolkaarekuuliste diivanitega ümmargused lauad, mille taha sobitub kümneliikmeline seltskond paremini kui kahe-kolmene.
Sisekujunduses on piisavalt viiteid kunagisele tuletõrjemajale, et restoran-lounge'i nimetust põhjendada. Kas just päris tuletõrjemuuseum, aga midagi sinnapoole küll.
Hetkel kuum