Finantskaabakail pole põhjust kohut karta

14. jaanuar 2009, 21:01

Kui varasemat kogemust vähegi arvesse
võtta, ei pea süsteemi kokkukukkumise taga olnud titaanid ja sel sündida lasknud
järelevalvajad oma vastutustundetuse eest tasuma, leidis oma selle nädala
kirjatöös USA suurlehe kolumnist.

"Õiglus? Seda saate teises ilmas, siinilmas on õigus." See William Gaddis'i õigusemõistmist satiiriliselt kajastava romaani alguslause tuleb Los Angeles Times`i kirjamehe Michael Hiltzik`i sõnul talle alati meelde, kui keegi kutsub üles 2008. aasta suure finantskrahhi taga seisvaid kurjategijaid vangi saatma. Järgnevalt mõned tema arutlused.

Olles näinud meie raha hävimist ja miljonite töökohtade kadu, on loomulik soov näha süüdlasi kohtu ees vastust andmas. Kahtlusalustest puudust ei tule. On pankade ja kinnisvaralaenude firmade juhid, kes investeerisid kapitali ja andsid laenu vähimagi vajaliku hoolsuseta - pähe tulevad Angelo Mozilo (Countrywide Financial) ja Charles Prince (Citigroup). Richard Fuld ja James Cayne, Lehman Bros. ja Bear Stearns bossid, kes juhtisid vanu auväärseid ettevõtteid kogu nende kustumise aja. AIG Maurice R. “Hank” Greenberg, keda nägin eelmisel aastal CNBC telekanalis rääkimas, et selle vastutamatu ettevõtte riigi poolt päästmine (viimastel andmetel 150 mld dollarit) on "rahvuslikes huvides." Need juhid said aastaid vinget palka ja boonuseid sel põhjendusel, et ilma nende tarkuse ja otsustusvõimeta poleks firmad nädalatki hakkama saanud. Nüüd teame seda asja paremini, aga ega nad raha tagasi ole maksnud.

Kas Ameerika õigussüsteem saab hakkama neile ärateenitud vastutuse korraldamisega? Kogemuse põhjal ootab meid ees pettumus. Nagu kirjanik Gaddis mõistis, süveneb seadus ses maailmas eraldi rikkumistesse, minnes suuresti mööda põhilisest nurjatusest. Kenneth Lay korraldas Enroni skeemi, süüdistuse sai ta aga selliste argiste pahategude eest nagu töötajatele ettevõtte olukorrast valetamine. Kriminaalasjad, kus esineb tihti “halva ärilise otsusena” välja vabandatavaid asju, on pahaendeliselt keerukad ja mitmetahulised, ning kes tahab süüdlasest juhti kuulata ratsutamas keerulise erialasõnavara seljas? Ärgem unustagem, et enamus sellest, mis õigusemõistmisest avalikkusse jõuab, on teater. Algselt südantlõhestavad olukorrad ei pruugi hiljem tegelikult midagi tähendada. 1987.a. arreteeriti kolm Wall Streeti maaklerit, kes olid väidetavalt segatud suurde insaider-kauplemise skandaali. Teleuudiste kaamerate ees viidi üks neist otse töökohalt minema, silmad pisarais. Tollase Manhattani riikliku süüdistaja Rudolph Giuliani alluvad olid ta käed raudu pannud. Süüdistused kõigi kolme vastu võeti neli kuud hiljem tagasi. Kes sellest showst kasu sai? Ainult Giuliani, kogutud poliitiline kapital võimaldas tal järgmised 20 aastat poliitikas tegutseda.

Ja mida neist, kes ise ei valetanud ega sooritanud otseselt kuritegusid, kuid lõid tingimused katastroofiks? Vaatame endist SEC (börsi juhtorgan) juhti Arthur Levitt`i, kes viimasel ajal on kõnelnud kongresmenidele ja meediale karmide eeskirjade vajalikkusest. Selline aktsionäride huvide kaitsmine on igati kiiduväärt. Kuid 1998. a. juhtis ta töögruppi, mis tõkestas katsed seada piire tuletisinstrumentidele. Need imelised reguleerimata finantstooted aitasid kaasa finantssüsteemi põlvilikukkumisele 10 aastat hiljem. Sama mees oli muide SEC juht aastail 1993-2001, mil Bernard Madoff'i pettusekahtlusega tegevus oli enam-vähem kindlasti juba täies hoos, tema ametkond sellele aga tähelepanu ei osutanud. Kuidas peaks teda ametikohustuste hooletusse jätmise eest karistama? Esitama süüdistuse? Eetriaja temalt ära võtma? SEC-st saadud palga tagasinõudmiseks arve esitama? Raske on leida sellist kriminaalseaduse pügalat, mis sobiks taolistele meestele nagu Levitt, endine keskpanga juht Alan Greenspan või varasemad rahandusministrid Lawrence Summers ja Robert Rubin, kellest igaüks on andnud suure panuse selle finantssoga kokkukeetmisel, mis on Ameerikale ja kogu maailmale nii palju maksma läinud. Rubin lahkus läinud reedel Citigroupi juhtkonnast, Summers aga on nimetatud Obama administratsiooni riikliku majandusnõukogu juhiks.

Veel viitab kirjamees ühe ärieetika professori sõnadele, et ükski rängalt eksinud rahandusjuhtidest pole avalikkuse ja oma raha kaotanud inimeste ees isegi vabandanud, vaid ainult rääkinud võimatusest taolisi asju ette näha. Samuti on juttu 1929. a. krahhist alanud kriisi järgsetest kongressi kuulamistest. Keegi juhtivaist rahandustegelastest ei jõudnud kohtu alla, küll aga sai mõnigi avalikult häbistatud ja ametist lahti. Arvestades, et süüdistusi ja kohut ei pruugi tulla, oleks praegu taoline käitumine miinimum, mida teha.


Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. January 2009, 21:01
Otsi:

Ava täpsem otsing