Äripäev pelgab, et Riia kordub meilgi

Lätis tulid valitsuses pettunud inimesed tänavatele ja rahulik meeleavaldus päädis rüüstamise ja ministeeriumiakende sisseloopimisega. Ning need polnud mitte Moskvast kohale saabunud Kremli-meelsete jõugud, vaid riigi truud alamad, kelle olid kokku kutsunud endised ministrid.

Äripäev kardab, et Eestis võib samuti märuliks minna, kui rahulolematute hulk kasvab. Et seda ei juhtuks, peavad riigivalitsejad rääkima rahvale asjadest nii, nagu nad on.

Ka meil jätab majanduslangus paljud ilma tööst ja sissetulekust. Seega on meil tekkimas rahulolematute grupid: töötud, sundpuhkusele saadetud, madalapalgalised, kelle lootus paremale elule taas edasi lükkub.

Mis veel hullem - tegelikult pigem bürokraatlikel kui majanduslikel põhjustel on valitsus eesotsas sotsiaalministriga korralikult välja vihastanud pensionärid. Seni istuvad (õigusega) pahased vanurid pensioniametites, kus nad oma elatisraha saatuse üle teavet otsides käsi taeva poole raputavad.

Aga kui keegi nad mobiliseeriks? Ja kaasaks ka töövõimetuspensionita jäänud puuetega inimesed? Jah, nemad vast poeaknaid ei lõhuks, aga selline meeleavaldus tooks juba kohale välismeedia.

Liiati on meil olemas grupid, kelle huvides on tekkinud nurinat ära kasutada suurema kaose tekitamiseks. Seda enam, et venekeelse elanikkonna majanduslik olukord on praegu raskem.

Tõsi, meie ei ole veel oma riiki sellisesse pankrotti ajanud nagu Läti, kes IMFilt abi pidi paluma. Poliitilised tülid on seal juba paar aastat käärinud. Läti arvamusküsitlused on näidanud, et seitsmest seimiparteist viis ei pääseks enam parlamentigi. Meie võimuparteid ei naudi küll just ülearu suurt populaarsust, aga siiski: Reformierakonna toetus oli detsembris veel 29 protsenti ning IRLi ning sotside toetus oli aastaga samaks jäänud. Kuid see poliitiline kapital võib kiiresti sulada.

Sotsiaalministeerium on õpikunäide olukorra "lahendamisest": oma vigu ei tunnistata ja püütakse probleeme pisendada. Meedias selguvad samas aina uued tegematajätmised. Siis viiakse läbi näidishukkamised, kuid sule sappa saanud ametnikud saavad kaasa preemia.

Töö tegemata jätnud kantslerile antakse 300 000 lahkumiskrooni, samas kui pensionärid ja puuetega inimesed ei saa isegi neile mõeldud piskut kätte. Ja kui viimased küsivad, kas õigel ajal saamata raha pealt maksab riik ka intresse, teatab minister, et seadus ei näe ette. Selle asemel, et võtta oma eesmärgiks seadust muuta.

Loodame, et eelarvemiinuse üle pead murdval valitsusel jätkub oidu rahvale oma vigu tunnistada ja ausaks jääda, sest õõnsad õigustused võivad ka rahulikud eestlased keema ajada. Ja kui see juhtub, võivad nad süüdistada enda arrogantsust ja suutmatust.

Autor: ÄP