Uimane riik laseb end lüpsta

Äripäeva toimetuse meelest sobib meie lehe tänane uudis riigi ja maaomanike vaidlustest Väo-Maardu teelõigu ja kahe ristmiku alla jäävate kruntide ostuhindade üle kahte teemarubriiki korraga - üks on flegmaatiline riik, teine riigilüps. Seejuures teisena mainitut ilma esimeseta juhtuks tõenäoliselt harvemini.

Uimasus ei tule kellegi rahaasjadele kasuks, ent kui üksikisik riskib hajameelsuse pärast vaid iseenda, siis riik kõigi maksumaksjate rahaga.

Meie tänase loo põhjal on riik ebaratsionaalselt maksuraha kasutanud õige pikka aega - kõnealuse ristimiku rajamise idee ulatub otsaga Eesti iseseisvuse taastamise eelsesse aega.

Seda, kui paljude ametnike ja ka poliitikute pead ja käed on olnud sisuliselt kolm aastakümmet tegevuses kõiksuguste teedevõrkude arendamise plaanide koostamisega või jutuks oleva teelõigu ja ristmike nii- või teisipidi joonistamise-joonestamisega, ei jõua vist keegi praegu üles lugeda. Ega sedagi, kui palju kokku selleks rublasid ja kroone ning aega on raisatud.

Ja paistab, et suured arengukavad on valminud pigem tegijate rõõmuks või "linnukese" pärast mingisse töögraafikusse, sest näha on, et need pigem tolmuvad kuskil sahtlis mõne tähtsa ametmehe kabinetis. Info ei liigu kõigi asjaosalisteni, mistõttu tehtavad otsused on samuti ebaratsionaalsed. Alustades või näiteks sellest, et riik tagastas endistele omanikele maad paigas, kus üldised huvid oli selgelt olemas ja riigil endal kavatsus teed rajada. Sellisel juhul oli riigil ju võimalus tagastamise asemel vara kompenseerida.

Edasi: kui ka maatükid tagastati õigusjärgsetele omanikele, pidanuks neid teavitama riigi edasistest plaanidest selle piirkonnaga, et omanikud saaksid teha endale sobivaima otsuse.

Selle asemel laskis riik informeeritumal ASil Favorte (mõõdistas piirkonnas krunte) omanikelt krundid odavalt kokku osta ning ostab ise nüüd erafirmalt mitu korda kallimalt maalappe tee ja ristmike ehitamiseks.

Kinnisvara hind riigi õnneks kukkus ja vaidlused tõenäoliselt pikalt ka ülejäänute üle enam ei kesta.

Aga tegemist ei ole ju üksikjuhtumi, vaid pigem reegliga - uue Tallinna-Tartu maantee äärest osteti krunte, ärimees Vjatšeslav Leedo ostis maad selle paiga juures, kuhu tuleks Saaremaa sild.

Saaremaa silla ja Tallinna-Tartu maantee puhul võib ju öelda, et tegemist on avaliku infoga - uudiseid neist vahendasid kõik meediakanalid. Ent kui riigil (või omavalitsusel) on maaga oma plaanid, siis kolmandat poolt huumuskihti koorima ei lasta.

Kui ametnikud lasevad ärimeestel seda teha, tuleks lasta ametnikel endil maksta kinni kulud, mis riik peab hiljem maa uuesti enda kätte saamiseks lisaks tegema.

Autor: ÄP