Laste mängupõrgu uksel keeb narkoäri

Südalinnas asuva Maneeži tänav 7 maja siseõu jääb vaid mõne sammu kaugusele Narva maantee nooblitest restoranidest ja vanalinnast. Hoov annab ulualust narkomaanidele, autovarastele, prügikastielanikele, alkoholiga tuju tõstvatele noortekampadele, aga ka arvutimänguritele.

Maja keldrikorrusel, sissepääsuga hoovi poolt asub noorte seas tuntud arvutisaal Atlantis Club. Selle ümbruses aga käib kummaline tegevus, mis annab põhjust arvata, et siin tegeletakse narkoäriga.

Piirkond teeb muret nii politseile kui ka kiirabile. Majaelanikud ütlevad, et arvutisaal on nende elu põrguks teinud.

"Siin on käinud kiirabi narkomaane turgutamas ja politsei kaklusi lahutamas. See on väga kahtlane kontingent, kes siin arvutisaalis käib. Ja mis siin üldse toimub? Siin on üks narkopesa!" kostus eranditult kõigi küsitletud inimeste suust.

Õhtutundidel keeb arvutisaalis ja selle ümber vilgas elu. Rahvast voorib palju. Kahe maja vahel, arvutisaali reklaamiva @-logoga tähe all torkab silma inimeste kummaline käitumine.

Siin peatub iga natukese aja tagant mõni Mercedes või Lexus, autost väljunu hakkab närviliselt mobiiltelefoniga helistama. Mõni heidab kärsitu pilgu maja akendele, mõni üritab piiluda arvutisaali neoonsiniselt valgustatud aknast sisse.

Pooleteise tunni jooksul on kümneid helistajaid. Et inimesi voorib sedavõrd palju, on maja tänavapoolsele sissekäigule pandud suisa matt ukse vahele.

Tuleb taas üks auto. Autos olijad ootavad majast tulnud meest, kellega astutakse hoovi suunas. Samal ajal puutuvad nende käed korraks kokku ja majast tulnud mees poetab pakikese teisele pihku.

Seejärel annab pakikese saanud mees teisele rahanutsaku. Kõik see leiab aset vaid mõne sammu kaugusel arvutisaali uksest, kus käivad koos alaealised koolipoisid.

Mängupõrgu on avatud ööpäeva- ja aastaringselt - isegi aastavahetusel ja uue aasta esimesel päeval olid siin uksed valla.

"Jah, meil on kliente, kes broneerivad aastavahetuseks kohad," ütleb arvutisaali omanik Filipp Milovidov. Ta lisas, et öösel alla 18aastaseid sinna ei lubata.

Milovidov tunnistab, et narkoäri maja lähedal tõepoolest käib ja aasta tagasi pöördus ta selle pärast politseisse. Diilerid on aeg-ajalt tunginud ka arvutisaali, kust loodavad leida uusi kliente.

"Nad juba teavad, et kui tulevad sinna, saavad peksa. Nii on ka juhtunud," ütleb Milovidov. Ta lisab, et tema endal pole narkoäriga mingit pistmist, tema ajab vaikselt oma pisikest arvutimänguäri.

"Mul on naine ja kaks last, ma ei tegele selliste asjadega," kinnitab ta. Milovidov lisab, et majas on üks korter, kus pidevalt vahetuvad üürnikud ja kus tema arvates narkootikumide äritsemine käib. Seda on näinud tema sõnul ka majaelanikud.

"See ei ole minu probleem. Sellega tegelegu linnavalitsus ja politsei," lausub Milovidov.

Mängusaali võlu on poiste sõnul see, et koos saab mängida ühte ja sama mängu. Enamasti tärisevad ekraanidel automaadid ja lendab veri.

Hoopis teine seltskond, keda politsei nimetab "kahtlaseks" suundub siia õhtuti Lasnamäelt. Tundub, et enamik neist on omavahel tuttavad. Sageli võib nende õllepurki hoidvatel kätel märgata tätoveeringuid. Suitsu pahvivad siin kõik ühtmoodi - ülinärviliselt ja kiiresti.

Hoovi tuleb tüüpe, kes marsivad pudelid käes arvutisaali uksest sisse. Suitsupausi ajal jäetakse keldriuks lahti ja seltskond kummutab õlut ning pahvib sigarette.

See on nagu läbikäiguhoov, kus pidevalt vooritakse sisse ja välja. Aeg-ajalt väljub arvutisaalist purjus inimesi, kes lähevad poolikud pudelid käes seltskonnaga linna poole.

Hoov on ka kohtumispaigaks, kus saavad tõenäoliselt kokku narkootikumide vahendajad ning ostjad. Nii juhtus see ühel detsembri õhtul. Pikka kasvu ja õlakotiga noormees tuleb @-sildi juurde ja helistab. Ta kõnnib närviliselt edasi-tagasi, justkui oodates kedagi. Kord kõnnib ta meie vaateväljast eemal tänava pool, siis jälle hoovis. Käib närviliselt edasi-tagasi ja räägib mobiiltelefoniga.

Kui õlakotiga mees oma jutu lõpetab, tuleb arvutisaalist välja seltskond noori. Üks noortest läheb temaga kaasa põõsaste taha. Natukese aja pärast tulevad nad põõsaste tagant välja, seejärel surutakse teineteisel kätt ja kogu seltskond suundub linna.

Ühel reedel on mängupõrgu ukse peal silt: kell 18-23 reserveeritud. Seansi lõppedes väljub saalist grupp mehi. Mõni tuigub, mõni näpib telefoni.

Arvutisaalis algab kraamimine. Tuba tuulutatakse, kaks noormeest kraamivad harja ja märja lapiga põrandat, toovad mitme pungil täis kilekottidega taarat välja ja tõstavad mõne meetri kaugusel olevasse konteinerisse.

Äripäev jälgis mängupõrgut ja sealset tegevust mitu kuud. Ja kuigi politsei on sellest kohast ning seal toimuvast teadlik, ei näinud me sel ajal kordagi ühtegi politseinikku ega ka ühtki lapsevanemat, kes oma lapse mängukire vastu oleks huvi tundnud.