Elmut Paavel usub, et liha peab vorsti sees ikka ka leiduma

"Teeme jah lihast," pugistab Paavel naeru. Kuid kinnitab samas tõsiselt, et Lihameistri toodetes ongi liha ligi 70%.

"Ilmselt pole väiketootjal piisavalt vahendeid, et muretseda nii tarka aparatuuri, mis suudaks teha nelja- või koguni kaheprotsendilise lihasisaldusega vorsti ja viinerit. Jumal teab, millest see ülejäänu seal koosneb. Näiteks Venemaal ei ole selline vorst sugugi harv nähtus, aga sellise asja tootjal peab ka üksjagu nahaalsust olema. Mina küll nii ei oska," kõneleb Paavel. "Hind on sellisel tootel muidugi soodne, aga kui vorstikilo maksab leiva hinna, ei saa seal sees ju liha olla!"

Paavel imestab ka selle üle, kui võrreldakse võrreldamatut - näiteks klassikalist seapeast tehtud sülti tarrendis fileelihaga. Või korraliku keeduvorsti hinda nn pudruvorsti hinnaga.

"Samas ei tohiks keeduvorsti karta, sest see maitseb ka lastele, rohkemgi kui sink. See on mahedama maitsega ja pehmema konsistentsiga," leiab Paavel. "Tihti juhtub, et keeduvorsti peljatakse osta, kuna sellest, mis vorsti sees, räägitakse hirmulugusid."

Elmut Paavel kinnitab, et sööb ise nii vorsti kui ka viinerit hea meelega.

"Minu lemmikvorst on Lihameistri Lemmik," ütleb ta. "Oleme selle tootmisel säilitanud vanaaegse retsepti. Tulemus on kvaliteetne, kuigi sellise keeduvorsti kilohind küünib 70 kroonini."

Viie päeva suitsuliha on teine Lihameistri populaarsust koguv toode, mis on valmistatud n-ö vanaaegse tehnoloogia järgi. Peale soola ei ole sellele lisatud mitte ühtegi säilitusainet. Paaveli sõnul on see ehtne vana eestiaegse singi meeldetuletus.

Eks Elmut Paavel teab, millest räägib. On ta ju üle elanud nii erineva ilmakorra kui ka palju erinevaid ameteid alates ENSV Tartu Lihakombinaadi praktikandist kuni tootmisjuhini ja Valga Lihatööstuse direktorist selle omanikuni.

1972. aasta suvel sattus Elmut Paavel pärast 10. klassi lõpetamist Tartu lihakombinaati suveks veidi taskuraha teenima, mis oli talle esmakordne kokkupuude selle asutusega.

"Juhtus nii, et abiellusin noorelt - 11. klassis, mistõttu tuli poole kooli pealt tööle minna. Kuhu siis veel - ikka juba tuttavaks saanud lihakombinaati ning kool sai lõpetatud kaugõppes. Pärast aasta väldanud töötamist tundsin, et kui tahan elus kuhugi jõuda, tuleb minna õppima," meenutab Paavel. "Esimene valik oleks olnud veterinaaria, kuid kartsin bioloogiaeksamit. Seega lõpetasin EPA lihasaaduste tehnoloogina 1978. aastal, mille järel taas Tartu Lihakombinaadis tööd leidsin, kuni aastani 1993. Selleks ajaks oli näha, et Tartu kombinaati pole enam kauaks, pealegi otsis Valga LK direktorit."

Nii ta läks. Kolmteist aastat sõitis Elmut Paavel igal hommikul Tartust Valka tööle, ikka nii, et kell kuus hommikul üles ja pärast seitset juba kontoris.

"Minu hobiks oli kogu aeg vaid töötegemine, kuid pärast Valga tööstuse müüki olen oma vaateid elule ümber hinnanud," räägib staažikas tööstur. "Valgast ära tulles lubasin enesele, et pühendun lapselastele. Esimene abielu sai ju alguse väga noorelt, olime koos olnud 28 aastat ja meie kolm täiskasvanud last on rõõmustanud meid juba lastelastega."

Nüüd tuleb aga aega järjes rohkem jagada töö ja kodu vahel. Uues peres on kasvamas kaks pesamuna, kellest vanem mullu alles koolitee jalge alla võttis, noorem sai novembris aastaseks.

"Tunnen, et pole elus ühtegi valet otsust teinud. Olen oma vanema pojaga arutanud, et alati on kaks teed, mida mööda minna, kuidagi on mul alati õnnestunud valida see õige," räägib Paavel. Välja arvatud ehk see, et 1982. aastal astus ta NLKPsse. Oli ju parteiline kuuluvus teatud ametiastmest alates nõutav. Aga 1988 kohe esimesel võimalusel pani ta parteipileti lauale.

Nagu näha, ei malda Paavel ka pärast Valga LK osaluse müüki Soome kapitalile mugavat rantjeepõlve pidama jääda. Kui koolivend Rein Kilk tegi ettepaneku tulla appi talle kuuluvat Lihameistrit juhtima, ei mõelnud Paavel pikalt.

Kuigi Lihameister on väike, nõuab seegi töö pühendumist. "Ettevõte, kus ma töötada tahan, peab olema igal juhul edukas, selle nimel viitsin pingutada," ütleb ta.

Paaveli hinnangul on konkurents karm ja inimesed loevad rohkem raha. Nii tuleb igaühel leida oma nišš, kus ellu jääda ja ka edu saavutada. Lihameistri peamine mure on see, et ettevõtte väiksuse tõttu on ka toodangu partiid väikesed.

"Masstoodanguga võidelda ei jõua," ütleb Paavel. "Samas on nii, et kuna soomlased ostsid Wõro ja Vastse-Kuuste tööstused, siis alles jäänud väiksematele jääbki rohkem tegutsemisruumi."

Mida suurem on ettevõte, seda kergem on asja ajada, leiab Elmut Paavel. Seetõttu pole väiketootjal mõtet näiteks põhjatule Venemaa turule üldse trügidagi. Sellise riski võtmist võib endale lubada vaid väga suur ettevõte, tõdeb ta. Näiteks Eesti ettevõtted, kes 1990ndate kriisi ajal kõrbesid, pidid kõik kahjud ise kandma, samal ajal kui soomlased said riiklikku toetust, et raske aeg üle elada.

Lihameistril on lisaks lihast tehtud vorstile veel üks eripära - lambalihatooted, mida paljud konkurendid ei paku. Sellega on omad mured, alates tõigast, et lambaliha võib olla sealihast kaks-kolm korda kallim, lõpetades sellega, et eestlased on lambaliha söömisest võõrdunud.

Aga on näha, et nišitooted on turul oodatud, mistõttu Lihameister näeb selles oma võimalust. Firma juht aga loodab juba sel aastal viia ettevõte müügimahult Eesti esikümne sekka.

Autor: Annely Allik