Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vaidlusterohke erastamine
1994. aastal jõustus 205 ostu-müügilepingut, mis oli kõigi aegade suurim tulemus. Erastamise kiirenemisega kasvasid ka skandaalid ja vaidlused protsessi ümber.
Erastamisagentuuri tegevust kritiseerisid kõikvõimalikud asutused ja instantsid. Agentuurile heideti ette liigset salatsemist ning kiirustamist, pealiskaudsust objektide hindamisel ja müümisel ning kõikide huvide mittearvestamist.
Erastamisagentuuri eksjuht Väino Sarnet oli aastatel 1994-1995 oma ameti tõttu rohkem ajakirjandusveergudel kui mõni tipp-poliitik. Kisa-kära riigiettevõtete erastamiste ümber oli selleks piisav põhjus.
Sarnet ütles tol ajal Äripäevale, et vastandlikke huvisid on privatiseerimise ümber väga palju. Kui Erastamisagentuur neid kõiki arvestaks, ei jõutaks kunagi kuhugi.
Agentuuri loomise üks põhimõte oli kellelegi otsustamisõiguse andmine, ehk siis kõiki soove ja arvamusi ei saanudki arvestada, seisti klientide eest.
Sarnet rõhutas, et raskustele vaatamata suutis erastamisagentuur 1994. aastal erastada suure hulga riigiettevõtteid. Masserastamisega saadi hakkama oma jõududega ja üsna edukalt. Neid väiteid oli oponentidel raske ümber lükata.