Eksperdid: D-päevast hoidumine on meie endi kätes

Eesti sisemajanduse kogutoodang on viimase kümne aasta jooksul kolmekordistunud ning jõudis möödunud aastal ligi veerandsaja triljoni krooni juurde. Maksutulu laekus eelmisel aastal üle 70 miljardi krooni ehk viis korda enam kui 1998. aastal. Üle jõu elamise ja globaalse finantskriisi tõttu on eraettevõtjad ja valitsus hakanud kiiresti viima kulusid jätkusuutlikumale tasemele.

Majandusekspertide, poliitikute ja ettevõtjate sõnul on meil valida sisuliselt 2 d-tähega algava sõna vahel (devalveerimine või deflatsioon). Kõik on ka üksmeelselt sel poolel, et kasulikum oleks valida karm kulude kokkuhoid ja sellega kaasnev hindade alanemine. Devalveerimine kõigutaks tugevalt meie majanduse usaldusväärsust ning muudaks valuutas võetud laenude tagasimaksmise raskeks.

Arengufondi nõukogu esimehe Indrek Neivelti sõnul tuleks teha ühiskondlik kokkulepe, mis alandaks kõikide palku 10-20 protsenti. Lisaks loodavad ettevõtjad, et IMFi turgutatud Läti majandus saab jalad alla ning soovitavad välismaailmaga suheldes selgitada, et kõiki Balti riike ei maksa ühte patta panna.

Me oleme samasuguses olukorras nagu Läti, et laual on kaks varianti, kas kärpida kulutusi, mis toob kaasa hindade languse ehk deflatsiooni, või siis devalveerime krooni. Ega rohkem variante ei leia. Lõpptulemus ei erine kummagi variandi puhul väga palju.

Tuleb lihtsalt teha ühiskondlik kokkulepe, et 10- 20 protsenti alaneb kõikidel palk. Eksportivad ettevõtted või ettevõtted, kellel läheb hästi, ei pea palkasid alandama. Kes tegutsevad koduturul, on juba mõnda aega koondanud või palkasid kärpinud. Riigisektor peab sellega järele tulema.

Eesti krooni küsimärgistajad on väitnud, et suur jooksevkonto defitsiit, kiire laenu- ja palgakasv, kõrge inflatsioon ning pankade laenukahjumid teevad krooni kursi hoidmise võimatuks. Kui vaadata viimaste kuude arengut, siis kõik need riskid on väga kiiresti vähenenud. Inflatsioon aeglustub väga kiiresti - viimasel kahel kuul on kuuvõrdluses hinnad langenud. Seejuures on majandusolukorra muutusele kiirelt reageerinud tööturg - palgakasv on sisuliselt peatunud ning tööpuudus on kasvanud. Eelöeldu tähendab, et Eesti majandus on taas kord tõestanud oma paindlikkust, mis on peamine eeldus, et krooni fikseeritud vahetuskurss püsib. Krooni kurss on olnud muutumatu 1992. aastast alates ja püsib ka edaspidi, kuni oleme kasutusele võtnud euro.

Eelnevalt olukorra liiga optimistlikult hindamise, uljuse ja globaalse finantskriisi tõttu tuleb praeguses majandussituatsioonis kohe ja hambad ristis alandada kulusid - kõikjalt, kus annab vähendada, ja ilma liigsete emotsioonideta. Kui sellega siiski ei õnnestu saavutada tasakaalu, parandada konkurentsivõimet ning kriis maailmas jätkub, siis tuleb paratamatult mingil ajal kätte devalveerimise hetk. Lihtsalt kui kulude vähendamist ei tehta, jõuab teine samm kätte märgatavalt kiiremini.

Lisaks karmile kokkuhoiule tuleb ka palju suhelda. See tähendab, et tuleb teha aktiivsemalt oma häält ka väljaspool, käia riigi tasemel ja koos eraettevõtjatega välisinvestorite juures olukorda tutvustamas. Seda kahel põhjusel: Eestit pannakse praegu ühte patta lõunanaabritega. Tuleb aktiivselt näidata, et Eesti olukord on erinev. Kontakti välisinvestoritega on vaja kindlasti hoida, sest raha saamine on keeruline veel pika aja jooksul.

Ausalt öeldes pole mul mingisugust kirge minna kaasa devalveerimisjuttudega. Krooni devalveerimist lihtsalt ei tule. Selleks puuduvad vähegi tõsisemad poliitilised, majanduslikud või turustiihiale tuginevad argumendid.

Kuna nii Eesti kui ka maailma majanduskonjunktuur on väga tõsises madalseisus, siis müügihindade ja palgakulude langus on igati ootuspärane reaktsioon nõudluse järsule alanemisele. Samas võib isegi praegustes oludes olla erinevate ettevõtjate ja harude olukord väga erinev - paljudel piisab vaid mõõdukast kulude optimeerimisest, paljud peavad oma senisest äriplaanist aga sootuks loobuma.

Meil ei ole tegelikult valikut, sest meil pole võimalik devalveerimise efekti saavutada juba tehnilistel põhjustel sõltumata sellest, kas see on hea või halb.

See on tehniliselt keeruline ja võtab liiga palju aega - tõeline devalveerimise efekt saavutatakse ootamatusega ja ajas venitatuna on see üks suur spekulatsioon. Meil ei jäägi muud üle, kui see teine halb ehk elatustaseme, palkade ja hindade arvel sisulisest devalveerimisele analoogse protsessi läbitegemine.

Aga see kehtib vaid nii kaua, kui me ise oma majandust juhime. Kui me molutame veel natuke aega, siis meil õnnestub kindlasti saavutada see olukord, millele mitmed inimesed on ka viidanud - jõuame, käsi pikal, IMFi ukse taha ja sellisel juhul läheb käiku juba hoopis teine stsenaarium.

Olen kogu aeg rääkinud, et olukorras, kus suur osa erasektorile antud laenudest on eurodes, on eelistatavam kulude alandamise ehk deflatsiooni tee. Kulusid tuleb alandada ulatuses ja viisil, mis tagaks Eesti majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime, sellise sise- ja välistasakaalu, et me rahvusena suudaksime oma väliskohustusi teenindada.

Kulusid peavad tuntavalt alandama nii avalik kui ka erasektor. Siinjuures peame arvestama, et kui avaliku sektori kulutusi on võimalik alandada otsuse korras, võib see erasektoris tunduvalt aeganõudvamaks ja keerulisemaks osutuda.

Kui me majanduse tasakaalustamisega ise hakkama ei saa, hakkavad meie majandust tasakaalustama võlausaldajad ja nende tegevuse resoluutsuses pole põhjust kahelda.

Devalveerimine võrdub püksi pissimisega. Hea enesetunne läheb väga ruttu üle ning kohe on külm ja märg. Eesti on väike ja avatud riik, kellel puuduvad maavarad. Devalveerimise mõte on teha kodus toodetu välismaalastele odavamaks ja tõsta seega riigi ekspordivõimet.

Meie puhul tähendaks see, et kõik imporditulu muutub kallimaks devalveerumise võrra. Käivituks inflatsioonilaine, mis sööb devalveerumise positiivse mõju ära. Ma ei hakka meenutama asjaolu, et 80 protsenti meie laenudest ei ole vormistatud Eesti kroonides.

Samas krooni devalveerimise tõenäosus ei ole kindlasti nullilähedane, kuna majanduslikku kirjaoskamatust jätkub. Deflatsioon juba toimib. Palgad reaalselt alanevad koondamiste ja osalisele tööajale ülemineku tõttu. Ja ka tarbekaupade hinnad, mis Eestis olid Euroopa kõrgeimad, peavad taanduma.

Eelistan selgelt lahendust, kus praegune valuutakurss euro vastu püsib ning me teeme muudatusi lühiajaliselt sisendkuludes ning siis vastavalt võimetele tootlikkuses ning majanduse struktuuris. Selle lahenduse puhul tuleb aga tegutseda otsustavalt, laiapõhjaliselt ja kiiresti. On ka teisi võimalusi kohanemiseks. Need paistavad aga olevat rängemate kaasmõjudega kui eeltoodud lahendus.

Selleks, et jõuda 2004.-2005. aasta võrreldavale konkurentsitasemele meie peamiste eksporditurgude suhtes, tuleks meil kas suurendada tootlikkust või vähendada oma kulubaasi suurusjärgus 30 protsenti (see näitaja ajas muutub ja seni veel meie kahjuks). Aeg selleks kohanemiseks on piiratud.

Kulude, eriti riigieelarve, kokkuhoid on vältimatu. Devalveerimine on täiendav võimalus, saavutamaks majanduskasvu kiiremat taastumist dopingu kaudu teenuste ja toodete ekspordile. Devalveerimine edasise distsipliinita oleks aga mõttetu… Devalveerimise kolm eelist deflatsiooni ees on kiirus - deflatsioon võib tähendada aastatepikkust seisakut, kuni palgad ja hinnad kohenduvad uutele tasemetele -, solidaarsus - tabab kõiki sama protsendi võrra -, devalveerimine muudab raskemaks üksnes välisvaluutas võetud laenude teenindamise. Võrdses suuruses deflatsioon muudab samavõrra raskemaks kõikide (krooni)laenude teenindamise.