Keskpankurite sõprus Eesti Panga krediitkaartidega

Artikkel

- Uudised
- Piret Reiljan
- 5. veebruar 2009 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Keskpankurite sõprus Eesti Panga krediitkaartidega
Keskpanga juhatus üritas oma töötajate krediitkaartide väljavõtteid avalikkuse eest varjata terve eelmise sügise. Võttis neli kuud ja läks tarvis andmekaitse inspektsiooni sekkumist, enne kui Äripäev väljavõtted sai.
Mitmel korral kogunes hästi makstud keskpanga juhatus, et otsida võimalusi avalikustamise vältimiseks. "Tegemist pole mitte avaliku huvi, vaid avaliku uudishimuga," arvavad keskpankurid.
Mis siis selgus? Keskpanga ja finantsinspektsiooni keskmiselt 295 töötaja kohta oli kahe viimase aasta jooksul tööandja krediitkaart 146 inimesel. Võrdluseks, ligikaudu sama suure töötajate arvuga rahandusministeerium on oma ametnikele väljastanud neli krediitkaarti. Swedbank on tööandjana väljastanud krediiti lubava maksekaardi igale neljakümnendale pankurile.
"Krediitkaart on väljastatud neile ametnikele, kelle tööülesanne on hoolitseda näiteks lähetus- või esinduskulude tasumise eest. Kantsleril ning ministril krediitkaarti ei ole," märgib rahandusministeeriumi siseteenuste asekantsler Anneli Susi Persidski.
Kogenud finantsjuht, Amserv Grupi nõukogu liige Hele Hammer ei pea suurt krediitkaartide hulka probleemiks, kui nende kasutamine on põhjendatud ja hästi reguleeritud.
"Krediitkaartide kasutamise võib asutusele tuua kuluarvete, näiteks komandeeringukulude, käsitlemisprotsessi efektiivistamise tõttu ka kokkuhoidu," lausub Hammer.
Keskpanga ja finantsinspektsiooni juhtide põhjendus suure hulga krediitkaartide vajadusele on lihtne - krediitkaardi saab see, kes käib regulaarselt välislähetustes. Väljavõtteid sirvides jäi välislähetustel tasutud hotelli-, takso- ja restoraniarvete kõrval silma siiski ka hoopis teise eesmärgiga kulutusi.
Kohalike maksete hulgas domineerisid lille- ja raamatupoodide, restoranide, taksode ja lennujaama parkla arved. Sedasorti maksed on väidetavalt seotud koostööpartneritele kinkide tegemise, raamatukogu täiendamise, ametlike lõunate ning lähetustega.
Eesti Panga ja finantsinspektsiooni pangakaartide kasutamise kord lubab isiklikke kulutusi teinud ametnikelt pangakaardi karistuseks ära võtta. Senini pole seda karistust veel rakendatud, hoolimata sellest, et Äripäev leidis väljavõtteid uurides mitu isiklikku kulutust - lennujaamas ja riidepoes ostlemine, muuseumipileti soetamine ning isikliku auto tankimine.
"Mugavuse pärast asutuse kaarti kasutada ei tohi. Küll aga võib poest osta külalistele kommikarbi, lilled ja albumi "Tänane Tallinn", kui just ei ole hädaolukord," räägib finantsinspektsiooni pressiesindaja, kes on ka ise üks paljudest ametikaardi omanikest.
Üks kurioossemaid tehinguid on aga sularaha väljavõtmine asutuse krediitkaardiga nii Tallinnas kui ka välisriikides. Kahe aasta jooksul võeti sularaha välja 63 korral. Teenustasu maksti nende tehingute eest Swedbankile umbes 3600 krooni.
"Ega siin muud suurt seletust pole, kui taksoga sõitmiseks," põhjendab sularaha väljavõtmist Eesti Panga asepresident Andres Sutt ja lisab, et tegu on erandi, mitte reegliga.
Samas jäi keskpanga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonna juht Tanel Ross silma massilise sularaha väljavõtmisega - 36 korda. "Alati ei ole taksos ega rongis võimalik krediitkaardiga arveldada, sekelduste vältimiseks eelistan kasutada sularaha," on kõik, mida Ross enda tehingute põhjenduseks ütleb.
Keskpanga pressiesindaja näitab ka üht kuludokumenti, millest selgub, et osa väljavõetud sularahast kasutas Ross isiklikuks tarbeks ning see peeti hiljem palgast kinni. Ei maksa aga unustada, et isiklike kulutuste tegemine krediitkaardi arvelt on keelatud.
Küsimusele, miks lubab keskpank töötajatel teha majanduslikult ebamõistlikke tehinguid, mida krediitkaardilt sularaha väljavõtmine teenustasu ja intressi tõttu ilmselgelt on, vastab asepresident Sutt: "Võib-olla peaks neis kohtades kaardi kasutamise reegleid muutma…"
Finantsinspektsiooni juht Raul Malmstein on kolleegide käitumisest üllatunud. "Sularaha võtan välismaal vajadusel välja isikliku pangakaardiga. Mul pole ausalt öeldes mõttessegi tulnud, et ma läheks inspektsiooni kaardiga raha välja võtma," nendib Malmstein.
Lisaks torkasid silma ka öised taksosõidud. Õhtul kella 23st kuni hommikul kella 6ni tegid kaardiomanikud tööandja kulul 138 taksosõitu kokku 25 000 krooni eest. Iga neljas öine taksosõit toimus nädalavahetusel. Kaardiomanike sõnul oli tegemist kas lähetustest või ametlikelt kohtumistelt kojusõitudega.
Eesti Panga asepresident ja finantsinspektsiooni juht põhjendavad ametikrediitkaartide suurt hulka välisreisidega ning kinnitavad, et kui ka on olnud nende väärkasutamist, on tegu pisieksimustega, mis ka hüvitatud.
Eesti Panga president Andres Lipstok delegeeris intervjuu keskpanga krediitkaartide kasutamise teemal asepresident Andres Sutile. Seda saatis keskpanga pressiesindaja repliik: "Olen suure veenmise tulemusena suutnud kokku leppida intervjuu Andres Sutiga." Intervjuu tingimuseks oli eelnev tutvumine küsimustega.
Miks peab ametikrediitkaart olema suisa igal teisel keskpanga töötajal?
Peamine põhjus on seotud lähetustega. Sadakond töötajat käivad Eesti Pangas regulaarselt lähetustes. Lähetusi on meil 400-450 ringis aastas. Krediitkaart on üks tänapäevane maksevahend.
Nagu iga arenev organisatsioon, vaatame ka meie oma protsesse üle. Kui leiame, et midagi on võimalik teha efektiivsemaks, siis me seda ka teeme. Nende kaartide olemasolu iseenesest on hästi-hästi väike kulu.
Kas ametikaart on töötaja motiveerimisega seotud?
See on ikkagi mõeldud tööalaseks kasutamiseks.
Kui ametikrediitkaart on pooltel Eesti Panga töötajatel rahakoti vahel, tekib tahestahtmata olukordi, kus see võib isikliku kulu eest tasumiseks käiku minna.
On olnud eksimusi. Ja need eksimused on kõik pangale hüvitatud. Eksimused on ka suhteliselt pisikesed erandjuhtumid.
Kui karm on isiklike kulutuste tegemise keeld? Kui töötaja enda pangakaart Stockmannis alt veab, võib kergesti tulla mõte haarata ametikaardi järele…
Ei peaks sellist mõtet tulema ja ma arvan, et ei tule ka väga kergesti. Kui keegi on tasunud isikliku kulutuse eest, siis see on eksimus. Kui keegi on eksinud, on ta kulu pangale hüvitanud.
Mismoodi toimub kontroll kaardimaksete üle?
Me kontrollime ja usaldame. Pärast lähetust tuleb esitada lähetuskulude aruanne. Kui tekib küsimus, mis kulu on üks või teine, tuleb küsimusele vastata. Ja kui kulutus pole tööalane, tuleb hüvitada. Usaldus tugineb sellele, et kontroll on tugev. Sa ei saa teha kulutust lootuses, et see jääb märkamata. Lähetusse ei saadeta ka ennast ise, keegi teine vaatab selle otsuse üle.
Sarnaste lähetuste puhul torkaks silma, kui keegi kulutab tunduvalt rohkem kui teised. Näiteks Frankfurdis toimuvad koosolekud tavaliselt kõik ühes kohas ja lennujaama ning Euroopa Keskpanga vahemaa on kõigile teada…
Nii et isikliku kulutuse tegemise puhul pole pääsu selle hüvitamisest?
Et juhtub ja jääbki nii? Sellist asja pole. On eksitud, aga on ka hüvitatud. See on kindel reegel.
Kui töötaja pole ise kohe teatanud isiklikust maksest, tuleb kuu lõpus ikka raamatupidaja uurima. Teatamise viisil pole mingit tähtsust, peaasi, et kulu hüvitatakse..
Ametikrediitkaartidega on tehtud hulk lähetustega mitteseotud kulutusi, näiteks kauboimütside laenutamine seminari jaoks. Ei saa öelda, et kaardid on rangelt lähetuste tarbeks.
Siin ongi makseviisi küsimus. Üks võimalus on tasuda krediitkaardiga, teine arvega. Kui me vaatame kogu tehingute mahtu, siis krediitkaardimaksed on siiski väga väike osa.
Kaardimakse on kaasaegne arveldusviis ja eks ta ka on efektiivsem kui arvega arveldamine väiksemate asjade juures. Kõiki asju ei saagi arvega teha.
Keskpanga töötajad on võtnud ametikrediitkaardiga korduvalt välja sularaha erinevates riikides. Miks?
Ega siin muud suurt seletust pole, kui taksoga sõitmiseks. Alati ei saa taksos kaardiga maksta, isegi Brüsselis alati ei saa. Ja see on ka pigem erand kui reegel. Nii kaua kui oleme erinevates rahatsoonides, tuleb vahel igaks juhuks sularahas valuutat võtta. Iseendale ei saa selle eest asju osta, transporditšekid tuleb esitada ikkagi. Vahet ei ole, kas töötaja võtab avansina transpordikuludeks raha või saab hiljem selle tagasi.
Krediitkaardilt raha väljavõtmine ei saa olla majanduslikult mõistlik otsus, arvestades teenustasusid, mis kaasnevad.
Ma olen selles mõttes päri, et tegemist on pigem erandjuhtumiga kui reegliga. Vaatame pidevalt protsesse üle, kui vajadus ja põhjendatus, optimeerime. Võib-olla tuleb ka neis kohtades muudatusi teha…
Raul Malmsteini sõnul käsitleb finantsinspektsioon ametikrediitkaarti kui üht võimalikku töövahendit.
Milline oli Teie seisukoht krediitkaartide väljavõtete avalikustamise osas? Keskpank oli avalikustamisele esmalt tugevalt vastu.
Küsimus on ilmselt üldse selles, kui palju raamatupidamise algdokumendid peaksid väljaspool maja kättesaadavad olema.
Erinevate maksete tegemiseks tehakse pangaülekandeid ja võidakse kasutada ka krediitkaarti. Maksmise viis ei peaks olema siin võti.
Küsimus on selles, et kui kusagil on põhjendatud kahtlus, et näiteks krediitkaarte ei kasutata sihipäraselt või et üldse finantsinspektsioon teeb ebasihipäraseid kulusid, siis neid kaasusi võiks uurida. Ja kindlasti me ise ka uurime, meil on selleks siseaudiitor.
Iseenesest selline debatt, kas öösel kell üks sõideti taksoga komandeeringust koju või mitte ja kas ta oli sihipärane kulutus, ei ole väga konstruktiivne dialoog.
Miks on finantsinspektsioonis nii palju krediitkaarte, ligi pooltel töötajatel?
Me oleme käsitlenud inspektsiooni krediitkaarti kui ühte võimalikku töövahendit nendele inimestele, kes käivad tihti välislähetustes.
On ka neid, kes põhimõtteliselt ei taha seda kaarti võtta. Kas või sellesama diskussiooni tõttu, mis meil siin praegu üle laua käib. Inimesed ei taha ajakirjanduse veergudele sattuda. Ülejäänute puhul on ametikrediitkaardi näol tegemist praktilise vahendiga, et maksta näiteks hotelliarveid, ka erakorraliste olukordade puhul võib sellest abi olla.
Tööandjana me ei nõua töötajatelt, kes käivad lähetuses, et nad peaksid tööga seotud kulud seal kõigepealt omast taskust kinni maksma.
Kas midagi jääks tegemata, kui krediitkaart oleks näiteks ainult juhatuse liikmetel?
Midagi ei jääks tegemata. Lihtsalt osa arveldusi oleksid võib-olla kohmakamad. See küsimus on seni hüpoteetiline, kuni keegi näitab kahju, mis neid kaarte kasutades tekib.
Me oleme korraldanud põhjaliku kontrolli iga paari aasta tagant ja kui selle käigus selguks, et kaarte kasutatakse süstemaatiliselt mittesihipäraselt, siis oleks põhjust kaardid ära korjata või oluliselt piirata nende kasutamist.
On olnud paar väikest kaasust, kus on töötajat isikliku makse pärast noomitud ja viimane hoiatus tehtud. Kui isiklike maksete tegemine hoiatuse järel kordub, on jutt lühike.
Kaart iseenesest ei anna inimesele mitte mingit eelist. Omaalgatuslikku soolot ei ole võimalik teha, kuna bürokraatia on üsna tugev ja alati tuleb võtta allkirjad mingite üritus- või lähetuskulutuste jaoks. Ka minu puhul kehtib nelja silma reegel, minu taotluse kinnitab teine juhatuse liige.
Rahandusministeeriumis on 296 töötaja kohta 4 krediitkaarti.
Kuna kaartide kasutamine on tekitanud furoori, siis teatud asutused on võib-olla nendest loobunud. Jama ajalehe esikaanele sattumisest võib tekkida rohkem, kui asi väärt on. Kui tõesti hakatakse tümitama ja leiame, et me pole seda ära teeninud, võime kaarte vähendada. Asjad paistavad teinekord eemalt hullemad, aga meil vähemalt on kord majas.
Kas ametikrediitkaart on töötajale motivatsiooniks?
Kuna ma ei näe, et inimene saaks sellest praktilist kasu, siis ma ei tea, keda ta nii väga motiveeriks. Olgem ausad, meil on seda tüüpi töö, kus inimesed suhtuvad teatava austusega rahasse ja lauslollusi ei kipu keegi tegema.
Nii Teie kui ka inspektsiooni juhatuse liige Kaido Tropp olete ostnud näiteks suvepäevadeks auhindu, kingitusi või kontorisse juhtmeid. Miks assistent selliseid oste ei tee?
Me tõepoolest ei peakski tegema neid oste, ka maja üldassistendil on krediitkaart erinevate jooksvate pisemate kulude jaoks.
Mis puudutab aga näiteks konkreetselt minu puhul nõukogule kingituste ostmist, siis antud juhul… Kindlasti võib ka assistendi poodi saata. Noh, kuidas ma nüüd ütlen ...
Ei ole ju teada ka, kuidas inimesed hindavad veini. Me pole tahtnud priisata, vaid püüdnud leida hea diili.
Keegi juhatuse liikmetest võtab tavaliselt selle kohustuse enda peale ja teeb selle ostu ära, viimastel aastatel siis mina.
Ja näiteks juhtmete ostmine. IT-poistel pole krediitkaarte, kuna nad ei käi lähetustes. Kui on vaja, teevad seda ka juhatuse liikmed.
Kuidas suhtuksite sellesse, kui töötajad võtaksid lähetusele minnes ametikrediitkaardilt sularaha välja avansiks, et tasuda näiteks taksosõitude eest?
Paljudes taksodes ei saa kaardiga maksta. Ise vahetan Eestis valuutat ja maksan lähetusel transpordi eest sularahas ning toon kviitungid siia.
Oma kulud kannan ma ise. Kui mul on Eestis võimalik valuutat vahetada, siis teen seda. Ka sularaha võtan välismaal vajadusel välja isikliku pangakaardiga.
Mul pole ausalt öeldes mõttessegi tulnud, et ma läheks FI kaardiga raha välja võtma.
Kuna meil selline praktika puudub, siis on tegemist hüpoteetilise probleemiga.
Hetkel kuum