Loobume kiirest liitumisest euroga?

Mul on hea meel, et valitsusliit sai lõpuks aru olukorra tõsidusest ja on fokuseerinud oma tegevuse õigele rajale. Rajale, kust astuti kõrvale sügisel 2007 maksude hea laekumise eufooria lainel lisaeelarve vastuvõtmisega. Sealt sai alguse avaliku sektori üle jõu elamine, mida nüüd, kui selg vastu seina, kiirelt parandada üritatakse.

Valitsusel seisab ees kohustus rahva elatustaset vähemalt kümnendiku võrra kärpida. Ettevõtlus alustas kulude kärpimisega juba mullu, nüüd on valitsuse ja avaliku sektori kord. Muidu läheb jutt selle teise D peale.

Aega pole, sest tegelikult ei tea keegi, palju majandus tänavu kukub. On valitsus mänginud läbi ka stsenaariumi, kui majandus kahaneb sel aastal näiteks 20%? Kas valitsus suudab sellele vaid kulude kärpimisega reageerida (unustame, palun, maksude tõstmise)? Teab keegi sellist näidet ajaloost?

Kas endiselt peab suurima eesmärgina hoidma euroga liitumist 2011 (mida ei näi uskuvat ka Euroopa Komisjon) või tasuks lääneriikide valitsuste eeskujul raha majandusse pumpamist? See viiks valitsussektori eelarve 3 protsendist suuremasse miinusesse, kuid annaks inimestele tööd/ leiba ja ka maksutulu.

Üks minister ütles selle ettepaneku peale eravestluses ärritunult, et näidake siis, palju peaks EASi jt organisatsioonide kaudu tulevale eurorahale ja riigi praegustele investeeringutele lisaks majandusse (laenu)raha suunama? Et palju puudu jääb?

Mina ei tea. Kuna pankadest ja välisinvestoritest pole praegu abi, siis jääb tugevalt. Seetõttu tahaks ma hoopis näha valitsuse majanduse stimuleerimispaketti. Arutlusel olev tugipakett, mis näeb ette 1,7 miljardi eraldamist (koos võimendusega 6 mld) 1300 ettevõttele, on pelgalt hea algus.

Euroga liitumine on õige eesmärk, kuid arvan, et soov iga hinna eest liituda kipub muutunud majandusolukorras ajale jalgu jääma. Tahaks, et meil ikka oleks majandust euroga liitumisel.