Mart Laar: maine päästaks toatäis inimesi

Mart Laar andis eile Äripäevale intervjuu.

See on äärmiselt oluline küsimus. Meeldib või ei meeldi, aga riikide käekäik tänapäeva maailmas sõltub väga palju sellest, mida neist arvatakse. Kurtmine selle üle, et meist arvatakse valesti või meid ei mõisteta, ei vii meid kuskile. Selle asemel tuleb teha väga sihikindlat, süsteemset ja pidevat tööd selle nimel, et informatsioon selle kohta, mida me tegelikult teeme või tegemata jätame, ka maailma jõuaks.

Praegu tegeleb Eesti sellega kahtlemata liiga vähe. Aeg-ajalt käivad hoogtööpäevakud, kuid see ei asenda süsteemset tööd.

See ei ole selline töö, mida saab teha põlve otsas. See pole ka töö, millega peaks tegelema ainult välisministeerium, kellel on omad kohustused. See peaks olema struktuur, mis peaks loogiliselt võttes olema peaministri büroo juures.

Konkreetselt sellist ei ole. On olemas struktuurid, mis tegelevad valmisolekuga, kui meid rünnatakse. Meil on struktuurid, mis teevad plaane selleks, et selgitada teatud aspekte meie ajaloost.

Ma olen korduvalt pakkunud sellise struktuuri loomist, mulle on öeldud, et see on kuskil olemas, aga see on hästi salajane ja tegelikult seda tööd tehakse. Aga olgem ausad - ega ikka ei tehta küll.

Üks küsimus, mida ma olen tõstatanud ja kavatsen jätkuvalt tõstatada, kuidas me oma 8miljardilise kärpekava, mille sõnum on kahtlematult positiivne, maha müüme? Kui me seda välisilmale tutvustada ja maha müüa ei suuda, on selle mõju tunduvalt väiksem, kui me tegelikult vajame.

Olen täiesti nõus. Nagu "Welcome to Estonia" kampaania on hiilgav näide sellest, kus tehti ära suur ettevalmistustöö, aga kuna unustati seda Eestis endas turustada, ei võetud seda omaks. Ja kui midagi ise omaks ei võeta, ei suudeta seda ka kellelegi teisele müüa.

Venemaa on endale tohutu raha eest palganud maailma kõige paremad PR-firmad, need eelised on neil olemas. Tulles tagasi Gruusia juurde, peab ütlema, et väiksuses on ka omad eelised ja suuri PR-firmasid on võimalik lüüa. Infosõjas ei loe, kas sa oled suur või väike, loeb kiirus ning väiksed struktuurid on tihtipeale kiiremad.

See on praegu nende eelis, aga meie ei pea kulutama isegi ligilähedalt selliseid rahasummasid nagu Venemaa.

Mida tuleb teha - koguda infot, seda kiiresti töödelda ja veel kiiremini see välja paisata õige nurga alt õigeid kanaleid pidi õigetesse väljaannetesse. Ja selleks vajaliku võrgustiku loomine on süsteemne töö.

Minu jaoks on propaganda ja mainekujunduse piir seal, kui ma hakkaks rääkima sellest, mida tegelikult ei ole. Samas on see infosõjas pahatihti väga efektiivne.

See seisab juba pikka aega mitte raha taga, vaid selle taga, et arusaamine sellise struktuuri vajadusest lihtsalt puudub.

Meie julgeolek on praegu, nagu ka mujal maailmas, majandus. Paraku me oleme regioonis, mis näeb väga-väga halb välja.

Miks investeeringud ja raha Eestisse ei tule? Sa võid välismaistele ettevõtjatele selgitada nii palju, kui tahad, milline vahe on Eesti ja Läti vahel ning selgitada, miks Eestis ei ole devalveerimise ohtu. Räägid kõik ära, noogutavad, keegi vastu ei vaidle. Küsid, et kuidas me nüüd edasi lähme asjaga, ja siis küsitakse vastu: "Mutta millän te sittenkin devalvoite?" See on reaalsus.

Paljud, kes tuleks investeerima või raskustesse sattunud ettevõtteid üles ostma, ei tule, kuna on arusaamine, et ootame natukene, sest ühel hetkel läheb veel odavamaks.

Selle taga on paljude projektide pidurdumine, probleemid ettevõtetes. Et need arusaamad sellised on, on meie enda tegematajätmine, vähemalt osaliselt. Teisalt on see kõigi Balti riikide ühte katlasse surumine, aga mingit püüet seda selge infovooga murda kahjuks pole.

Näiteks kui Eesti Pank hakkas ümber lükkama võimaliku devalveerimise jutte, on see Eesti Panga seletus ja seda ei võeta vastu õigel tasemel. Sedasama infot peab laiali saatma teisel kombel.

Ei läheks palju. Selleks ei ole vaja väga palju inimesi, sest suureks paisuvatel struktuuridel on see viga, et asjad hakkavad venima ja tekib infomüra. Pealegi on väiksemad üksused paindlikumad. Suurus võiks olla näiteks kuni kaheksa inimest, alustuseks piisab isegi kolmest kuni viiest.

Jah.