Intervjuu Mart Laariga: Eesti päästmiseks on vaja vaid toatäit inimesi

Annika Matson 18. veebruar 2009, 06:53

IRLi esimees Mart Laar ütles intervjuus
Äripäevale, et majanduskriisist sündinud usalduskriisis ellu jäämiseks vajab
Eesti vaid ühte toatäit inimesi, kelle vahendusel saaks maailm teada, kuidas
meil asjad tegelikult on.

Järgneb intervjuu Mart Laariga:

Välismaalt vaadatuna ja sealseid meediakajastusi lugedes on Eesti juba mõnda aega nagu pommiauk. Reitinguagentuurid kasutavad Eesti olukorra ja väljavaadete kohta sõna „kohutav“. Välismaised analüütikud kuulutavad devalveerimist. Meie omad aga väidavad, et nende analüütikute hinnangud on kahetsusväärselt asjatundmatud ja emotsionaalsed. Mida on Eesti riik teinud endast adekvaatse pildi loomiseks ning oma maine päästmiseks?

See on lai ja äärmiselt oluline küsimus. Meeldib või ei meeldi, aga riikide käekäik tänapäeva maailmas sõltub väga palju sellest, mida neist arvatakse. Kurtmine selle üle, et meist arvatakse valesti või meid ei mõisteta, ei vii meid mitte kuskile. See on mõttetu hädaldamine. Selle asemel tuleb teha väga sihikindlat, süsteemset ja pidevat tööd selle nimel, et informatsioon selle kohta, mida me siis tegelikult teeme või tegemata jätame ka maailma jõuaks.

Praegusel hetkel tegeleb Eesti sellega kahtlemata liiga vähe, ja süsteemselt sellega praktiliselt ei tegeleta. Aegajalt käivad hoogtööpäevakud, kuid see ei asenda süsteemset tööd mitte nüüd päris infosõja pidamiseks, aga need asjad on suhteliselt lähedased.Mart LaarMart Laar
Me ei sõdi mitte kellegagi, meil ei ole selles mõttes vaenlast. Meie vaenlane on rumalus ja ükskõiksus.
Me peame seisma enda eest ja tegema seda väga efektiivselt, väga kiiresti ja pidevalt. See ei ole selline töö, mida saab teha põlve otsas. See pole ka töö, millega peaks tegelema ainult välisministeerium, kellel on omad kohustused. See peaks olema struktuur, mis peaks loogiliselt võttes olema peaministri büroo juures.

Meil praegu hetkel sellist struktuuri pole?
Konkreetselt sellist ei ole. On olemas struktuurid, mis tegelevad valmisolekuga, kui meid rünnatakse. Meil on struktuurid, mis teevad plaane selleks, et selgitada teatud aspekte meie ajaloost. Aga selline struktuur meil tõesti praegu puudub, kus pidevalt jälgiks, mida meie kohta maailmas arvatakse ja pidevalt mõtleks ning planeeriks, kas mingit infot on vaja näiteks tõrjuda, mis iseenesest on juba kaotus, sest oluline pole mitte tõrjumine, infosõjas on oluline esimesena kohale jõudmine.

Miks?
Ma olen korduvalt pakkunud sellise struktuuri loomist, mulle on öeldud, et see on kuskil olemas, aga see on hästi salajane ja tegelikult seda tööd tehakse. Aga olgem ausad – ega ikka ei tehta küll.

Kui võtame paari aasta tagusest minevikust kasvõi Pronksiöö, transiidikriis ja paneme siia juurde majanduskriisi ning devalveerimisjutud, siis karjuv vajadus selleks oleks ju nagu olemas?
Loomulikult. Küsimus ongi selles, et ärgatakse siis, kui on mingi kriis käes, aga Eesti vajab pidevat, ma rõhutan – pidevat tööd oma maine kujundamisel. See töö ei ole suured, säravad klantspiltidega kampaaniad või lehtedes mingi tutvustada materjali avaldamine. See on hoopis teistel alustel ja kombel tehtav pidev töö. Ma olen näinud, millist tähendust infosõda omab, mis puudutab kasvõi Gruusiat. Ma olen näinud väga lähedalt, kuidas seda tööd tehakse. Vaadates praegust olukorda on mul kahju, et Eesti pole selle vajalikkusest siiani aru saanud. Selleks, et olla infosõjas edukas, on vaja ise midagi teha.

Üks küsimus, mida ma olen tõstatanud ja kavatsen jätkuvalt tõstatada, kuidas me oma 8miljardilise kärpekava, mille sõnum on kahtlematult positiivne, maha müüme? Kui me seda välisilmale tutvustada ja maha müüa ei suuda, on selle mõju tunduvalt väiksem, kui me tegelikult vajame. See oleks vaid täpe. Me peame selle sama ja paljud teised otsused maailmale teadvustama, kasvõi selle jaoks, et mõned lollused kirjutamata jääksid.

See kärbe on muidugi alustuseks vaja Eestile endale maha müüa.
Olen täiesti nõus. Kui me tahame, et asi oleks edukas väljapoole, tuleb see kõigepealt Eestis maha müüa. Nagu Welcome to Estonia-kampaania on hiilgav näide sellest, kus tehti ära suur ettevalmistustöö, aga kuna unustati seda Eestis endas turustada, ei võetud seda omaks. Ja kui midagi ise omaks ei võeta, ei suudeta seda ka kellelegi teisele müüa. Müüa saab ainult seda infot, mis on reaalselt olemas ning millel on taust ja tugi taga.
Kui infosõjas on mingi info olemas, siis tuleb seda edastada kiiresti, esimesena ja süsteemselt. See, et me toodame mingi kohaliku pressiteate Baltic Times’i, meid absoluutselt ei aita.

Infosõja operatiivsusest rääkides tuleb kahtlemata esimesena meelde Venemaa, millega võrreldes on Eesti riigi mainekujundus alles lapsekingades.
Venemaa on endale tohutute rahade eest palganud maailma kõige paremad PR-firmad, need eelised on neil olemas. Tulles tagasi Gruusia juurde, peab ütlema, et väiksuses on ka omad eelised ja suuri PR-firmasid on võimalik lüüa. Infosõjas ei loe, kas sa oled suur või väike, loeb kiirus ning väiksed struktuurid on tihtipeale kiiremad. Arvata, et me ei suuda infosõjas peale jääda…Ühtegi lahingut ei saa juba ette kaotama minna ja ma võin kinnitada, et need lahingud on võidetavad.

Nii et nende eelisena jääb järgi tegelikult vaid järjepidevus ja süsteemsus?
See on praegu nende eelis, aga meie ei pea kulutama isegi ligilähedalt selliseid rahasummasid nagu Venemaa.
Rõhutan, et me ei sõdi mitte kellegagi, meil ei ole selles mõttes vaenlast, aga meetodid, kuidas seda teha, on täpselt samad nagu siis, kui vaenlane või konkurent oleks olemas. Mida tuleb teha – koguda infot, seda kiiresti töödelda ja veel kiiremini see välja paisata õige nurga alt õigeid kanaleid pidi õigetesse väljaannetesse. Ja selleks vajaliku võrgustiku loomine on süsteemne töö.

Nii Venemaa kui ka näiteks Ameerika Ühendriikide mainekujundusel on küljes propaganda silt. Kust jookseb Teie jaoks riikide kontekstis propaganda ja mainekujunduse piir?
Sellele küsimusele vastamisega pole ka paljud teoreetikud hakkama saanud. Ma olen näinud praktikas, kuidas seda tehakse ja mul on väga kahju, kui ma näen, kuidas seda Eestis ei tehta. Minu enda jaoks on propaganda ja mainekujunduse piir seal, kui ma hakkaks rääkima sellest, mida tegelikult ei ole, kui tegeletakse teadliku valetamisega või antakse infot, millel puudub igasugune kontroll.

Samas infosõjas on see pahatihti väga efektiivne. Paraku on nii, et kui hiljem soovitakse seda infot täpsustada või ümber lükata, siis seda enam nii lihtsalt teha ei saa. Mis on esimesena välja öeldud, see ka kinnistub, räägi palju sa tahad, tsiteeritakse ikka esimest ütlust. Sellepärast on nii, et kui me tahame rääkida positiivselt oma eelarvekärpest, on kõige olulisem esimeseks olemine, kiirus. Ja kiirust ei mõõdeta mitte päevades ega isegi mitte tundides, seda mõõdetakse minutites. See info peab lendama kohe ja õigesse kanalisse. Kui me jääme lootma selle peale, et paneme kuhugi kodulehele inglise keelse teate või saadame saatkondadesse, siis see ei saagi jõuda kuskile.

Ma ei taha siin mitte kuidagi vähendada välisministeeriumi tööd ja rolli, aga see lihtsalt on nii, toimimismehhanism on teine. Selle struktuuri ülesanne oleks tegelikult tohutu kiirusega tõlkida ja edastada ka välisministeeriumi enda info. Meie ametiasutused suudavad info toota suhteliselt kiiresti, aga nad ei jõua väljapool Eestit tihtipeale piisava kiirusega õigetesse kohtadesse, kus need mõju hakkaksid avaldama.

Meil on siis lisaks majanduskriisile ja kommunikatsioonikriis…
Vaadates meie mainekujundust majanduskriisi ajal… noh, see on ju olematu.

Kas Eestil oleks vaja propagandaministeeriumit, nagu keegi iga paari aasta tagant selle mõttega jälle välja tuleb?
Ei, kindlasti mitte. Nagu ma eelnevalt ütlesin, tegeleks see ilmselt valetamisega. See oleks halb mainekujundus, millesse ühel hetkel ise ära uputakse. Ma arvan, et see oleks lausa ohtlik. Küll aga oleks tõesti vaja sellist asutust, kuhu kogu info koondub kõigist nendest kohtadest, kes infot toodavad ning võrgustikud väljaspool Eestit, et seda infot edastada.

Kui meil praegu sellist struktuuri ei ole, millised on meie võimalused seda teha?
Tuleb see struktuur luua. See seisab juba pikka aega mitte raha taga, vaid selle taga, et arusaamine sellise struktuuri vajadusest lihtsalt puudub. Kui me tahame pidada infosõda kellegi vastu või kaitsta ennast – jah, sellised asutused või inimesed on meil olemas. Aga kui sa hakkad ennast juba kaitsma, oled sa selle sõja kaotanud. See töö peab olema pidev.

Meie julgeolek on praegusel hetkel, nagu ka mujal maailmas, majandus. Kui me ei suuda kas selles vallas tegeleda kiire informatsiooni edastamisega ning pideva mainekujundusega, siis me oleme juba kaotanud. Meie vaenlased ei ole mitte riigid, asutused ja isikud, need on rumalus ja ükskõiksus, nagu ma ka enne ütlesin. Eriti see ükskõiksus. Kui Eesti ei suuda oma majanduspoliitilisi samme efektiivselt maha müüa, jääb nende mõju võrreldamatult väiksemaks. See, mida me vajame, on oma maine täpsustamine maailmas. Kui me arvame, et kõik need analüüsifirmad on kohutavalt täpselt, sest nad koguvad info riigis koha peal, siis tihtipeale mõjutab nende hinnanguid ka see, kuidas asjad paistavad.

Paraku me oleme regioonis, mis näeb hetkel väga-väga halb välja. Miks investeeringud ja raha Eestisse ei tule? Sa võid välismaistele ettevõtjatele selgitada nii palju, kui sa tahad, milline vahe on Eesti ja Läti või Eesti ja Leedu vahel ning selgitada, miks Eestis ei ole devalveerimise ohtu. Ma olen seda mitu korda proovinud. Räägid kõik ära, noogutavad, keegi vastu ei vaidle, kõik on kõigega nõus. Küsid, et kuidas me nüüd edasi lähme asjaga, ja siis küsitakse vastu:“ Mutta millän te sittenkin devalvoite?“ See on reaalsus ja see ei toimu kuskil Ameerika Ühendriikides, vaid siinsamas Põhjamaades, kust me neid investeeringuid tegelikult vajame. Paljud, kes isegi tuleks hetkel investeerima või raskustesse sattunud ettevõtteid üles ostma, nad ei tule, kuna on selge arusaamine, et kui kõik Baltikumis devalveerivad, siis ootame natukene, sest ühel hetkel läheb veel osavamaks.

Ja kuni investorid ootavad, lähevad meie asjad aina halvemaks…
Selle taga on paljude projektide pidurdumine, probleemid ettevõtetes. See on puhas maineküsimus, millel on side reaalsusega ei ole just kõige tugevam ja sõltub mingitest kujunenud arusaamadest. Seda arusaama murda on neetult raske. Et need arusaamad sellised on, on meie enda tegemata jätmine, vähemalt osaliselt.

Teisalt on see kogu Baltikumi ühte katlasse surumine, aga mingit püüet seda väga selge infovooga murda pole kahjuks olemas.
Näiteks kui Eesti Pank hakkas näiteks ümber lükkama jutte võimalikust devalveerimisest ja sõdima selle vastu nii palju, kui tema tahab, on see Eesti Panga seletus ja seda ei võeta vastu õigel tasemel. Sedasama infot peab laiali saatma teisel kombel, need on teised vahendid. Niipea, kui muuta riigi informatsioon ametlikult valitsusasutustest tulevaks, niipea selle tugevus ja kasutatavus maailmas väheneb, seda lihtsalt ei võeta niivõrd tõsiselt. See ei anna sellist efekti, kui seda teha teisi kanaleid kasutades. Sisu on, jah, sama, aga selle pakkimine ja levitamine hoopis teistsugune. Ma ei ole teoreetik, aga ma olen näinud seda praktikas.

Ütlesite, et tuleb lihtsalt kätte võtta ja selline struktuur luua. Praegu loetakse Eestis iga senti, mida kuskil kulutatakse. Kui palju see maksma läheks?
Ei läheks palju. Selleks ei ole vaja väga palju inimesi, sest suureks paisuvatel struktuuridel on see viga, et asjad hakkavad venima ja tekib infomüra. Pealegi on väiksemad üksused paindlikumad. Suurus võiks olla näiteks kuni kaheksa inimest, alustuseks piisab isegi kolmest kuni viiest.

Nii et Eesti maine võiks päästa piltlikult öeldes üks toatäis inimesi?
Jah.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. February 2009, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing