Pettused kindlusemüüri taga

On mõned asjad, mis on maailmas kindlad. Või vähemalt rohkem kindlad, kui kõik muu. Seni on üheks neist olnud Šveitsi pankade laitmatu kaitsekilp ja pakutud turvatunne, mis on viimasel nädalal ohtlikult kõikuma hakanud.

Nimelt survestab USA valitsus väikeriigi suurimat panka UBSi andmete avaldamiseks, sest riik kahtlustab 52 000 oma ustavat alamat Šveitsi pankade kaudu tehtud maksupettustes.

USA on hinnanguliselt kokku arvutanud, et kõigi nende inimeste peale on Euroopa finantskindluses raha kokku umbes 14,8 miljardit dollarit. Arvestades praeguseid jahedaid olusid, on oluline saada kätte iga viimanegi potentsiaalselt maksmata jäänud penn.

UBS teeb ootuspäraselt päheastujate elu kaunis keeruliseks. Nimelt on Šveitsis seadused, mille alusel pank ei tohigi oma klientide andmeid avaldada. Olgu siis nõudjaks vanamemm maalt või gloobuse võimsaim suurriik. Andmete avaldamine on võimalik vaid juhul, kui USA suudab esitada piisavalt tõendusmaterjale, mis lasevad konkreetset klienti kuumale toolile suruda.

Seni on USA esitatud tõendite alusel pank avaldanud 323 ameeriklase nime, kes USA kontolt Šveitsi raha on kandnud. Aga endiselt jääb kaitstuks klientide täielik tehinguteregister, sest USA sai vaid enda pinnalt tehtud tehingute ülevaate. Mis toimus rahaga edasi, jääb valitsuse mõistatada. Loomulikult ajas see kohe USA justiitsministeeriumi ja Tuluteenistuse (IRS) harja tulipunaseks ning nüüd süüdistavad nad nii UBSi kui ka tervet Šveitsi riiki koostööle vastupunnimises ja uurimise takistamises.

Lisaks kõigele on UBS teinud tingimuseks, et IRS peab esitama konkreetsete inimeste nimed, kelle andmeid ta soovib. IRSi jaoks tekitab see väga suure probleemi, sest nad lootsid vajalikud nimed just panga kaudu kätte saada. Aga kõike hõbekandikul ikka ei saa ka.

Kuna UBS on tänu kahele petusüüdistusega pankurile ka ennast pettusele kaasaaitamises süüdi tunnistanud ning selle alusel andnud nõusoleku maksta 780 miljonit dollarit kahjutasu, on USA-l käes paras trump - Šveitsi kaljukindel pank võib uuesti sama süüdistusega kohtu alla sattuda ning see lööks nii mainele kui ka aktsiale laia mõra.

Ega UBS naljalt süüdistust omaks võtnud polekski, kui pankurid Bradley Birkenfeld ja Raoul Weil poleks USA-le silma jäänud teatava hulga klientide maksumahhinatsioonide kokkumätsimise tõttu.

Šveitsi president ja rahandusminister Hans-Rudolf Merz kinnitas, et kokkulepe UBS ja USA vahel ei hakka mingil moel ohustama Šveitsi pangandussektori pakutavat juba 75 aasta vanust konfidentsiaalsust ja kliendiandmete saladuseshoidmist.

Merz lisas, et pangandussaladus ei kaitse mingil moel maksupettuseid ning ei tähenda, et pettuste korraldajad karistamatult pääsevad. Saladuseloori võib kergitada juhtudel, kui tegemist on kuriteoga. Kuriteoga nii Šveitsi, USA kui ka mõne muu riigi seaduste kohaselt, kelle kodanik panga kliendiks on.

Aga UBSil on ju tegelikult õigus. Fakt, et isik omab kontot maailma kõige salajasema mainega pangas, ei tähenda absoluutselt tema kriminaalseid kavatsusi.

Võitlus kaljukindla rahaasutuse ja suuriigi valitsuse vahel jätkub, kuid praegu tundub, et ilmselt pole pank see, kes noruspäi koju tagasi minema peab.