Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lihtne elu on kättevõtmise asi
"Vana tango" tegelasteks on kaks pensioniealist vanameest, kellest üks veeretab oma elupäevi lõpu poole kuuleka töölkäimisega, teine on aga kõigest loobunud.
Ühiskonna silmis näib loobuja-mees hulluna, kuna ta ei pea ühtäkki enam vajalikuks ei töölkäimist ega isegi regulaarseid söögikordi. Kõik, mis tema unistust ei puuduta, otsustab mees kuradile saata.
Kuna veidriku eesmärk on kõigest siduvast lahti öelda ning hakata tegelema vaid sellega, millest ta terve elu on unistanud, on ta ennast lukustanud kinnisesse ruumi.
Tegevus hakkab arenema punktis, kui unistajale saabub külla vana sõber, kes üritab tema veendumusi kõigutama hakata ning selgitada, et kõik tolle muutustepüüdlused on kergelt hullumeelsed.
Etenduse teema kujuneb kahe mehe dialoogi kaudu. Ühel on üks seisukoht, teisel teine. Kahe vaatenurga esitamise käigus joonistuvad välja huvitavad ning terviklikult lahendatud karakterid.
"See on lihtne lugu, kus asjadest räägitakse otse. Kuid kuna oma elufilosoofia on olemas mõlemal mehel ning räägitakse unistustest, siis muutub kogu tekst põhimõtteliseks vaidluseks, millel on ka laiem filosoofiline kandepind," valgustas lavastaja Margus Prangel.
Üks peateemasid, mis etenduse käigus lahkamisele tuleb, on võimalike seisukohtade erinevus isikliku heaolu ning hetke suhtes. Unistusi väärtustav mees vilistab kogu süsteemi peale, millesse ta kuulub ning püüab elada siin ja praegu.
Sõber aga on veendumusel, et reeglite järgimine, kaasa arvatud töötegemine, on eksisteerimiseks ainus normaalne võimalus.
"Kuidas sa saad mulle öelda, et see kõik on vale? Kas sa siis ei mäleta, kuidas me noortena koos unistasime?" küsib üks vanamees teiselt.
Otsest lahendust näitemäng olukorrale ei paku, kunstiline lõpp on etenduses aga siiski olemas. Milline see täpselt on, soovib lavastaja esialgu enese teada jätta.
Argentina näitekirjaniku Carlos Gorostiza "Vana tango" on Draamateatri näitlejana tuntuks saanud Prangeli jaoks esimene kord lavastajana kätt proovida.
"Mind huvitasid väikesed tehnilised lahendused, mida tahtsin uurida. Lavastaja silmale paistavad mitmed asjad kõrvalt teisiti kui näitlejale. Neid asju olen ma nüüd näinud," rääkis Prangel ning andis lootust, et küllalt tõenäoliselt saab teda lavastajarollis veel edaspidigi kohata.