Eesti põllumees võib kriisis teistest enam kannatada saada

"Me loodame liialt virtuaalmajandusele ning reaalmajandus justkui oleks hääbuv nähtus. Vanad ELi riigid kindlasti aitavad põllumehi rahvusriigi eelarvest nii, et toodangu maht ei väheneks," rääkis Murakas. "Eesti põllumajandus on viimase kümne aastaga läinud üle kaasaegsele tootmistehnoloogiale ning see on nõudnud palju investeeringuid. Praegu on toodangu realiseerimise hinnad alla äriplaani hindade, järelikult tekib raskusi laenude teenindamisega. See on põhiline probleem."

Toidutööstuses valitseva olukorra iseloomustamiseks tõi Murakas võrdluseks teised tööstusharud, kus toodangu kukkumine on oluliselt suurem.

"Üldiselt arvatakse, et toidu tootmine väheneb kriisi ajal kõigest 3%. Kui võrrelda autotööstusega, mis lähema kahe-kolme aasta jooksul kukub prognooside kohaselt 50% ja luksuskaupade 80protsendilise langusega, siis toidutootmise riskid on tõepoolest väikesed," iseloomustas Murakas. "Samas on põllumees lühiajaliselt väga haavatav."

Must stsenaarium on tema hinnangul see, kui toidutootmine väheneb suurusjärgu võrra. Maailmas on piisavalt näiteid, kus põllumajandustootmise taastamine, eriti kehtib see loomakasvatuse kohta, on võimalikuks osutunud ainult suure hulga maksumaksja rahaga, lisas Murakas. Ta märkis, et põllumehes tekitab protestimõtteid võrdlus teiste riikide põllumajanduspoliitikaga.

"Kui Eesti põllumees leiab, et teda koheldakse halvemini kui teiste riikide põllumehi või halvemini kui teisi majandussektoreid Eestis, siis on tal ka põhjust protestida," nentis Jaanus Murakas.

Praegune põllumajanduse olukord on ühteviisi kehv kogu Euroopas, eriti aga Balti riikides.

Samas on olukord tootjate lõikes erinev. Sõltub sellest, millega tegeldakse (teravilja tootmine, piimatootmine, seakasvatus, linnukasvatus, lihaveisekasvatus jne - kõik on mõnevõrra erinevas seisus), kuidas tegeldakse ja millises arengufaasis kriis kedagi tabas ehk siis kui suur on investeeringupuudujääk, kui suured on võlgnevused jne.

Üks ellujäämise võtmeküsimus on kindlasti see, milliseks kujundatakse majandamiskeskkond ja konkurentsitingimused. Oleme ju täielikult avatud turul. Kas riigiisad lähtuvad põllumajandust puudutavate otsuste tegemisel sellest, milliseid põllumajandust puudutavaid otsuseid tehakse naabrite juures, või kapselduvad Eestisse, võrreldes meid Eesti teiste majandusharudega ja öeldes, et kõigil on praegu raske.

Paljude jaoks võib saada otsustavaks see, kui kaua kokkuostuhinnad püsivad omahinnast allpool. Pikalt ükski ettevõte nii toimida ei saa. Kindlasti otsitakse praegu ka võimalusi tootmise efektiivistamiseks ja omahinna alandamiseks. Mõnel reserve on, mõnel mitte.

Stsenaariumeid ei hakkaks ennustama. Püüdkem pigem hinnata pikemat perspektiivi.

Arvan, et kiired muutused toimuvad eelkõige siis, kui suur osa piimatootjatest häviksid ning tootmismahud hüppeliselt langeksid. Ei usu, et rikkamates riikides lastakse sellel sündida. Baltimaades võib muidugi igasuguseid mõistusevastaseid asju juhtuda, kuid Balti riigid ei mõjuta maailmaturgu.