Norman Aas: vaid õiguskaitsele lootes võidab JOKK-mõtlemine

Aas rõhutab Äripäeva ajakirjanikule Kertu Ruusile antud intervjuus, et prokuratuuri süüdistamine õõnestab usku demokraatiasse.

Uuritavate korruptsioonikahtluste arv on tõepoolest tõusnud, samas pole õiguskaitseasutuste eesmärk asjade suur arv või kahtlusaluste nimekus. Pigem on tegemist mõni aasta tagasi alguse saanud protsessiga, kus hakkasime sellele valdkonnale suuremat tähelepanu pöörama.

Oleme muutnud ka uurimismetoodikat. Kui seni oodati, et keegi esitab ise kuriteoavalduse, siis praegu me analüüsime iseseisvalt protsesse ja infot ning alustame menetluse võimalikult varajases staadiumis, et võimalike kuritegude toimepanemisel need fikseerida.

Mul ei ole ametnikuna korrektne kommenteerida, millised motiivid võivad ühe või teise poliitiku avalduse taga olla. Üldises plaanis nõustun ma aga presidendiga, kes iseseisvuspäevakõnes ütles, et nii nagu korruptsioon vähendab usku demokraatiasse, kannavad täpselt sama eesmärki - kahandada rahva usaldust õigusriigi vastu - ka katteta süüdistused õiguskaitse eest vastutavate asutuste poliitilise kallutatuse asjus.

Meie õiguskord on viimastel aastatel elanud üle suured muudatused. Seetõttu on iga suurem kriminaalasi ka omamoodi pretsedent, sageli üldse esimene kord, kus kohus ühele või teisele käitumisele oma hinnangu annab. Prokuratuur peab vastavalt seadusele ja kutse-eetikale süüdistuse esitama siis, kui me peame süüdimõistmist tõenäolisemaks kui õigeksmõistmist.

Justiits- ja siseminister leppisid juba 2005. aastal nn Laulasmaa deklaratsiooniga kokku, et kriminaaljustiitssüsteem peab oma põhitähelepanu pöörama esiteks organiseeritud kuritegevuse erinevatele vormidele, sh kriminaaltulu väljaselgitamisele ja konfiskeerimisele, teiseks aga alaealistega seotud kuritegevusele.

Otsest mehaanilist sidet majanduslanguse ja kuritegevuse vahel ei ole. Samas on oht, et majanduslanguse ja suurte võlgnevuste tõttu näeme senisest enam kunstlikke pankrotte. 2007. aastal täpsustati karistusseadustikus pankrotikuritegude osa, seega on Eesti õiguskord selliste probleemide lahendamiseks valmis.

Laiemas plaanis mõjutab majanduslangus kartelle kahte moodi. Esiteks võib ahvatlus kokkulepeteks tõusta, teisalt võib nende sõlmimine minna aga raskemaks. Näiteks riigihangetel on konkurents läinud teravamaks. Objektiivselt on näiteks kolme pakkuja vahel kartellikokkulepet kergem sõlmida kui kümne vahel.

Üldiselt on Eestil läinud küllaltki hästi, eelkõige riigivalitsemise tasandit silmas pidades. Meil ei ole tekkinud ka nn oligarhe, kelle osalemisel riigivalitsemises ei saa rääkida korruptsioonist juriidilises mõttes, kuid on oht, et otsuseid võetakse vastu kellegi majanduslikest, mitte ühiskondlikest huvidest lähtuvalt. Paljud riigid on sellega praegu hädas.

Samas kohalike omavalitsuste puhul on siiski korruptsioon meil probleemiks, isegi rohkem, kui ma ise veel mõni aeg tagasi arvasin.

Kindlast on eelarve- ja palgakärbete puhul raske leida süsteemist veelgi suuremat sünergiat ja muutuda veel efektiivsemaks. Pigem võib töökoormuse kasv üle kriitilise piiri anda olulisi tagasilööke inimeste läbipõlemise näol. Kahanenud eelarve tingimustes pole ka võimalik täita kõiki prokuröride kohti, mis kindlasti mõjutab üldisi arvulisi tulemusnäitajaid.

Korruptsioonikahtluste uurimise kontekstis on mul see mure, et sageli jääb mulje, et see on ainult õiguskaitseasutuste mure.

Aga õigussüsteemil on raske olla üksinda see viimane instants, kust loota lõplikku ja õiglast lahendit. Õiglast õigusemõistmist peavad toetama ka ühiskonna väärtushinnangud, mida kannab meie poliitiline, majanduslik ja kultuurieliit. Lootes ainult õigussüsteemi peale takerdume JOKK-mentaliteeti.

Asjaolu, et kohtueelne uurimine õnnestus lõpule viia kuue kuuga pärast Herman Simmi kinnipidamist, on riigiprokuratuuri ja kaitsepolitseiameti tubli töö tulemus. Riigireeturi süüdimõistmine on oluline töövõit ka rahvusvahelisel tasandil.

Probleem pole olnud mitte niivõrd prokuratuuri kui asutuse tegevuse kajastamises, kuivõrd selles, et nii mõnigi kord on ajakirjandus prokuratuuri rolli üle võtnud ehk muutunud ise süüdistajaks.

Ütlesin ühes esimeses peaprokurörina antud intervjuus, et kindlasti tuleb mul oma ametis teha keerulisi otsuseid, aga ma luban, et järgin ainult seadust ega mõtle, kuidas see võiks mõjuda mu edasisele karjäärile. Olen oma lubadust pidanud.