Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Omapäi jäetud röövkaevandused
Mõni kuu tagasi kirjutasime Tartus ilma loata tegutsenud pürotehnika laost, mis asus ühe katuse all lastepäevakeskusega. Lugu tehes selgus, et pürotehnika ladustamise järelevalves valitseb kaos: kellelgi pole ülevaadet, kes kus mida hoiab ja kelle asi see üldse on.
Kuid Eestis on selliseid halle alasid veel. Üks valdkond, kus järelevalveasutused on selgelt läbi kukkunud, on maavarade kaevandamine.
Ainult loll ostab bussis pileti, kui keegi ei mäleta, millal kontroll viimati sõitjaid käis puistamas. Täpselt samast mõtteviisist kantuna on juba aastaid toimunud ka maavarade kaevandamine.
Kuna üldiselt oli teada, et inspektorid kellegi tagahoovi liiga usinalt ei kiika, siis polnud maavarasid kaevandavad ettevõtted ka varmad kaevanduslubasid uuendama või ette nähtud mahtude piiresse jääma.
Aastaid said konkurentsieelise need, kes toitsid ehitusbuumi näljast suud kodumaise kruusa ja liivaga kaevanduslubasid omamata ja keskkonnakaitsele sülitades. Et röövkaevandamine on Eestis olnud tavaline, sellest ei tee saladust ka keskkonnainspektsiooni peadirektor Peeter Volkov ja tema kolleegid: juba praegu on tuvastatud, et vähemalt kümnendik kaevandajaid on probleemsed.
Au tuleb anda riigikontrollile, kelle mullu suvel alustatud audit ehitusmaavarade kasutamise järelevalve kohta asja päevavalgele tõi.
Seepeale hakkasid ka keskkonnaministeerium ja sellele alluv keskkonnainspektsioon vaatama ja… selgus paratamatu: jäljed on jahtunud, inimesed vahetunud, keegi ei vastuta. Nagu ütleb Volkov: eit teadis, aga eit suri ära. Mida siis teha? Endistele ametnikele nõiajaht korraldada, et oleks rahva ees kedagi üles puua? Kuigi eide hauast väljakaevamine tundub ahvatlev, soovitame esmalt suunata ressursid kõige elementaarsema korra majjalöömisele.
Esimese asjana tuleb leppida kokku, kes vastutab. Praegune olukord on saanud tekkida suuresti sellepärast, et vastutus on hajunud (täpselt nagu ka pürotehnika ladustamise puhul, ei võtnud tehnilise järelevalve inspektsioonist tehnilise järelevalve ametiks ümber nimetatud asutus üle kõiki oma eelkäija ülesandeid, kuid kellelegi teisele neid ka ei antud).
Seejärel tuleb teha vastutajal korralikud andmebaasid, kus oleks ülevaade, millistel ettevõtetel on millised kaeveload ja kuidas need vastavad kaevandajate esitatud aruannetele. See on IT-eksperdi abiga lihtne ülesanne.
Ning siit edasi tuleb juba vaadata, kas ettevõtted on esitanud õigeid andmeid. Seadusandjal tuleks võtta arvesse keskkonnainspektorite soovitust nõuda kaevandajatelt aruandluse auditeerimist. Ühesõnaga, keskenduda tuleb kohe sisulistele ümberkorraldustele, mitte PR-üritustele.
Autor: ÄP