Kõik ühes purgis ehk 'Loomakari'

Suuresti jätkab käesolev näitus eelmise - "Happy together" - teemaga, kuigi natuke teise nurga alt. Vaatluse all on äratõugatud ja põlatud, eelarvamused ja grupimentaliteet. Tegemist on peamiselt installatsiooninäitusega, kuhu on sisse pikitud ka mõned videod, mis ei puudu üheltki kaasaegse kunsti näituselt.

Peaaegu terve suure saali täidab ära Jaanus Orgusaare "Kaheksa rakku" (2009), mis kujutab endast tohutu suurt konstruktsiooni - justkui rakke suurendatud kujul. Kõik geomeetriliselt võrdsed osad on omavahel ühendatud traadiga, mis iga hiigelraku keskel moodustab väikese tuulekellast sõlme. Kui heliseb üks tuulekell, hakkavad helisema ka teised. Kõik on kõigega seotud, kuigi me seda oma igapäevaelus ei pruugi tajuda ega tunnistada. Väiksemgi käeliigutus, näoilme või sõna võib muutuda oluliseks.

Orgusaare hiigelraku taga siutsuvad aga elusad papagoid. Neile on ehitatud väike võrestik, mis lahutab neid inglise kunstniku Anthony Faroux installatsioonist "Uks kinni" (2009). Nii-öelda kinnise ukse taha on kogutud kõikvõimalikke vanu ja katkisi esemeid, mis moodustavad omamoodi prügimäe, mida elustavad värvilised papagoid.

Oma nime on näitus õigusega ära teeninud, sest loomi on siin veelgi. Tanel Saar on akvaariumisse elama pannud kaks suurt kala, kes tiirlevad hirmuäratavalt praeguseks likvideeritud Academia Non Grata hoone maketi ümber. Kunstniku teravmeelsus on kiiduväärt, Saar on ise Non Gratas õppinud.

Jälle tõuseb küsimus, kui kaugele võib kunstis loomade kasutamisega minna? Ja teisalt ei saa üle ka näituse kõige suuremast paradoksist.

Lisaks kahele eespool mainitud kunstnikule, kes kasutavad oma installatsioonides kalu ja linde, on näituse nimekirjas ka noor kunstnik Loore Emile Raav, kes on tuntud oma loomakaitseõiguslike eksponaatide poolest. Nende kolme kunstniku kooseksisteerimine ühel näitusepinnal on ühelt poolt küsimusi, teisalt ärevust tekitav nähtus.

Lõpetuseks tasub rääkida veel ühest soome kunstnikust-aktivistist Jenni-Julia Wallinheimost, kes on näitusele üles pannud eriti kirju, barokse ja küllusliku installatsiooni. Tema mitmest osast koosnev töö illustreerib osteogenesis imperfectit ehk luustiku murdumishaprust põdevate inimeste probleeme.

Tikitud munakoored klaaskuplite all, mis purunevad tuhaks niipea, kui neid valesti kohelda. Mullikilesse mähitud käteta figuur viitab lastele, keda nende luude hapruse tõttu pehmesse kilesse mässitakse. Kõige muu keskel ilutsevad eemaletõukavalt metsikus käsitööhoos valminud koogid, lilled, tassid jne.

Autor: Ragne Nukk