Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas peatada maksed pensioni teise sambasse?
Otsuse kritiseerijate kõige olulisem argument on seotud pensionisüsteemi ja riigi usaldusväärsusega. Kui aastaid tagasi hakati Eestis rääkima pensionireformist ja sammastest, olin veendunud, et riik ei suuda tulevastele pensionäridele antud lubadust täita.
Kogedes aga reformi edukust ja seda, et teise pensionisambaga liitus üle poole miljoni inimese, otsustasin end kogumispensioniga siduda. Uskusin, et poole miljoni valija huvide vastu ei julge poliitikud mitte kunagi astuda.
Ja nad ei pruugi teha seda ka praegu. Oluline on, kuidas valitsusliit uued reeglid paika paneb.
Ma ei oleks pettunud, kui mul tekiks võimalus maksed teise pensionisambasse peatada. Praegu pensionifondidesse raha suunamine sarnaneb raha põletamisega.
Kümmekond aastat tagasi olime Äripäeva juhtkirjas teise samba kehtestamise vastu. Leidsime liberaalselt, et igaüks võiks ise otsustada, kui palju, millal ja kuidas oma sääste koguda. Toona meid kuulda ei võetud.
Selle taustal võiks ju tõesti öelda, et peatagem see jama. Aga ei. Olen seda meelt, et poolel teel hobuseid ei vahetata.
Praegu on pensionisammas üks väheseid, kui mitte ainus püsiv asi meie suures majapidamises. Maksete peatamise maksame valusalt kinni aastakümnete pärast.
Majanduskriis on mööduv nähtus ja see pole piisav argument mängida iga inimese ja ühiskonna kindlustundega tulevikus. Kui just oleme väljapääsmatus olukorras, siis võiks enne isegi makse tõsta või krooni devalveerida.