Utoopia, progress ja idealism Nõukogude Liidu moodi

Kogu näituse sisu on osavalt kokkuvõetud ühes väikeses, kuid silmapaistvas Oskar Vihandi fototöös "Öine vahetus" (1964?). Fotolindile on võetud öine stseen viljapõllult, kus trobikond kombaine esitulede särades vilja korjavad. See on justkui pilk forsseeritud majanduspoliitika telgitagustesse näitamaks, kui pingul võimu ridvad tegelikult olid.

Nõukogude Liidu kunstipoliitika oli hoolega läbi mõeldud plaan. Kujutavas kunstis nähti üht olulisemat manipulatsiooni vahendit. See omakorda tähendas funktsioneeriva võimule allutatud kunstikonveieri tööle lükkamist juba okupatsiooni esimestel aastatel. Motivatsiooni tõstmiseks viidi sisse ulatuslik riiklike tellimuste süsteem ja privileegid kunstnikele, kes sotsialismi ideoloogia reegleid jälgides kunsti viljelema hakkasid.

Suure venna haare lõdvenes pisut Hruštšovi sulaajal, kui stalinism oli hukka mõistetud ja võetud suund liberaliseerumisele. Sellest omapärasest olukorrast kasvas välja nn karm stiil, mille juured peitusid sajandialguse kubismis ja itaalia futurismis. Küllap aitas kunstipiiride lõdvenemisele kaasa ka Picasso astumine Prantsuse Kommunistliku Partei liikmeks sõjaaastail, mistõttu suhtuti tema stiilist eeskuju võtvasse kunsti Moskvas teatud heatahtlikkusega.

Stalinlik sotsrealism seadis karmid piirangud kunstniku vabale motiivitõlgendusele. Karm stiil lubas kunstnikul rohkem eksperimenteerida. Kui piltide sisu jäi suuremalt osaliselt endiseks - utoopiliselt naiivseks ja idealistlikuks - siis varieerimist ja tähenduste juurdeloomist võimaldas vormimäng.

Nii nagu itaalia futurism oli pühendunud tehnika arengule, nii kujutas ka karm stiil teaduslikku utoopiat, võimsalt kerkivaid teraslinnu ja ülistas progressiusku. Lausa eraldi ruum on näitusel pühendatud sõjavastasele liikumisele. Teisalt armastati kujutada hedonistlikke motiive peosaalidest ja tantsupidudest.

Oli ka teravama närviga töid. Näiteks Efraim Allsalu "Punane kraana" (1967), kus veripunane kraana kõrgub häguste konstruktsioonide kohal ja mille ümber on kogunenud ähvardav aurupilv. Eesti maavarade ja saastatuse teemaga tegelevad nii Evi Tihemets kui ka Voldemar Ohakas, kes kujutavad Kohtla-Järvel kõrgunud kemikaalimägesid. Allasurutud hirmusid kujutavad Enn Põldroosi "Mure" (1964), kus perekond on, mureilme näos, kogunenud akna ette, ja Lepo Mikko "Ootamine" (1967) ema lapsega. Progressi vastast meeolu võib välja lugeda Ülo Tederi maalist "Rahu suurtükid" (1964), mis kujutab nelja ähvardavalt suurt katlamajakorstnat altvaates taevasse kõrgumas.

Autor: Ragne Nukk