Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Laenuvõtjad pankrotiohus
Rootsi tegi 1990. aastate alguses läbi finantskriisi, millel on praeguse ülemaailmse kriisiga mitmeid sarnaseid jooni. Üheks oluliseks kogemuseks oli Rootsi pankade karm käitumine laenuvõtjatega, mida peetakse paljude toonaste pankrottide põhjuseks ja mis võib nüüd Eestis korduda.
Rootsi finantskriisi ajal läksid pankrotti kümned tuhanded Rootsi ettevõtjad. Ja kuigi paljuski sundis ettevõtjaid uksi sulgema üldine majanduslangus, siis on hiljem väidetud, et paljud hea tervise juures olevad ettevõtjad ajas pankrotti ühepoolselt ja meelevaldselt laenulepinguid lõpetanud pankade tegevus.
Rootsi audiitorid avaldasid ühes uurimuses arvamust, et ainuüksi 1991. aastal olid ligi 3000 ühingut sunnitud tegevuse lõpetama, kuna pangad lõpetasid neile laenu andmise, ehkki nad oleksid muidu võinud kriisist eluga välja tulla.
Pankade ühepoolne ja meelevaldne laenude andmise peatamine oli - ja on ka praegu - Rootsis võimalik, sest seda võimaldavad vastavad sätted pankade üldtingimustes ja laenulepingutes. Need annavad pangale õiguse laenuleping üles öelda isegi siis, kui laenuvõtja on kõik maksed korrektselt tasunud.
Lepingutingimused lähtuvad pankade huvidest. Need võivad näiteks anda pangale õiguse leping lõpetada, kui tagatise väärtus on langenud. Olukorras, kus kõikide varade turuväärtus langeb, annab selline säte pankadele ulatusliku õiguse laenu andmine lõpetada.
Mõnel juhul sätestavad lepingud, et pank tohib lepingu lõpetada lihtsalt uute asjaolude ilmnedes. Sellisel juhul võib ainuüksi finantskriisi puhkemine anda näiteks pankadele õiguse ühepoolselt laenude andmine lõpetada.
Väidetavalt kasutasid Rootsi pangad 1990. aastate kriisis endale soodsaid üldtingimusi ja lepingusätteid selleks, et vabaneda vähekasumlikest või muidu soovimatutest klientidest.
Ka Eesti õigusruumis kehtivad sarnased tingimused. Võlaõigusseaduses on mõned sätted, mis kaitsevad tarbijaid lepingu lõpetamise eest, näiteks hilinenud maksete puhul. Kuid need sätted ei laiene äriühingutele.
Eesti võlaõigusseaduse paragrahv 399 sätestab reeglid laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks laenuandja poolt. Seadus lubab laenuandjal lepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenuvõtja hilineb maksetega, ei maksa intressi või rikub kohustust kasutada laenu kindlal eesmärgil. Need reeglid on aga dispositiivsed, mis tähendab, et pangad võivad neist kõrvale kalduda - ja seda nad ka teevad.
Näiteks vastavalt Swedbanki laenulepingu tüüptingimustele on pangal õigus laenuleping lõpetada, kui laenu tagatise väärtus kahaneb niivõrd, et selle väärtusest ei piisa enam laenulepingust tulenevate panga nõuete rahuldamiseks.
Enamgi veel, laenulepingu tüüptingimused lubavad Swedbankil leping üles öelda ka siis, kui leiavad aset sündmused, mis seavad ohtu laenulepingu kohase täitmise laenusaaja poolt.
Olgugi, et pangal lasub sellisel juhul tõendamise kohustus, et lepingu lõpetamiseks on alus olemas, ootab ettevõtjat ilmselt pankrot. Seepärast on ka ebatõenäoline, et viimane kahjude nõudmiseks kohtusse pöördub, sest see tooks kaasa suured kulud.
Lähikuudel on näha, kuidas pangad Eestis laenulepingutega käituvad. Seadus igatahes ei keela neil tegemast ettevõtetele antud laenudega täpselt seda, mida nad tegid 1990. aastatel Rootsis. Mis tähendab, et paljud ettevõtted võivad olla sunnitud pankrotti minema.
Autor: Evelin Pärn-Lee