Üleskutse tarbimisele poolitab arvamused

Swedbanki analüütik Maris Lauri märkis, et iga inimene peab tegema oma valiku. "Tasuks meeles pidada, et kui keegi kaupu ja teenuseid ei osta, siis jäävad inimesed, kes neid toodavad, töötuks ning ei osta ka potentsiaalse ostja toodetud kaupu ja pakutud teenuseid. Kui on võimalik, siis koonerdada ei tasu, kuid elada tuleb oma võimete kohaselt," lausus Lauri.

"Turgu ei elavda ettevõtted, vaid miljonid tarbijad," ütles majandusprofessor Olev Raju. "Peame hoolitsema selle eest, et Eesti siseturg liiguks. See annab tööd ja leiba eelkõige ettevõtetele, kes on orienteeritud siseturule. Üleskutse mõistlikule tarbimisele on ainult positiivne ja ainuke tee."

"Üleskutse tarbimisele on ses mõttes positiivne, et aitaks raske aja üle elada ja paljud töökohad säiliksid, kuni majandus taas sisuliselt tugevnema hakkab," lausus Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. "Tarbimisele kutsumisega inimeste säästude ja koondamisraha arvel, oleks Äripäeva puhul tegemist sotsiaalse majandusprogrammi initsieerimisega."

"Ma ei pea õigeks ei ühe ega teisesuunalist paanikat, et heal ajal palju tarbida ja halval ajal palju säästa. Kõik peaks olema stabiilne. Mõõdukas tarbimine on kindlasti omal kohal," lausus EfTEN Capitali juhatuse esimees Viljar Arakas.

Ka Eesti rõiva- ja tekstiililiidu juhi Meelis Virkebau sõnul peaks tarbima, kuigi mõõdukalt. "Tarbimise juures soovitan ka teistel, kel võimalik, tarbida Eesti toodet. Sellest on kasu, kui paljud Eesti inimesed seda suunda järgiksid."

"Kui me saaksime mujalt maailmast, alates USAst, stabiilseid signaale, siis usun, et see kandub ka Eesti tarbijale. Siis see taastub järk-järgult, "slowly-slowly", nagu ütlevad inglased," lisas ta.

Oluline on, et kui pangad hakkavad tarbimist soovitama, kommenteeris tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi.

SEB analüütiku Ruta Eieri ütlusel on tarbimise kokkutõmbamine aga üsna mõistetav, inimeste finantsseis on tunduvalt halvenenud. Ta lisas, et Eesti majandus sõltub palju välismaailmast ning sisetarbimisega üksi me majanduskasvu üleval ei hoia.

"Kutsuda inimesi üles ostma televiisoreid ja autosid, et aidata Jaapani, Saksamaa ja Rootsi majandust ja uskuda, et kaudselt avaldab see ka meile mõju? Ma arvan, et see on rumal mõte," lausus Olari Taal. "Kaudselt aitame kaupmehi ja tööhõivet, aga otseselt aitame teiste riikide majandust."

"Ma olen küll ise kaupmees ja peaksin inimesi tarbimisele kutsuma, kuid see oleks vale. Tuleb just tõmmata kulusid koomale ja elada säästlikult. Meie ei jõua siin ju maailma tarbimist käima lükata," lausus OG Elektra kauplusteketi omanik Oleg Gross. "Kui talumehel on viljasalv pooltühi, siis ei saa mitte toidunormi suurendada, vaid tagasi tõmmata."

"Inimesed tarbivad kordades rohkem, kui vaja on. Mina proovin oma elu küll sättida nii, et saab ka palju vähemaga hakkama," märkis suurettevõtja Urmas Sõõrumaa.

Mitme riigi valitsused on kutsunud rahvas üles suuremale tarbimisele. Ka meie põhjanaabrid, kui riigijuhid manitsesid aastavahetusel rahvast, et nood mõistlikult tarbiksid, st rohkem tarbiksid ja ei oleks nii ära ehmatanud.

Kuid ega siin häid soovitusi anda ei saa. Teatud elavnemise märke võib maailmas kohata. Ka osa meie ettevõtjaid räägib, et on näha paranemise märke. Kuid sellest ei saa teha järeldusi, et nüüd ongi parem või läheb paremaks. Kui inimestel seisab ees investeerimisotsus, siis nad peaksid praegu toimuvat teraselt jälgima, et mitte maha magada parimat ostuhetke.

Lihtsalt kulutamine ei saa kindlasti olla eesmärgiks. Valitsus on tarbimist elavdanud. Näiteks penisonitõus, mida paljud on pidanud populistlikuks. Euroopas peetakse vähekindlustatud inimeste toetamist kõige efektiivsemaks majanduse elavdamise meetmeks. Nemad ei pane raha sukasäärde või pangakontole, vaid kulutavad selle ära.

Viimastel aegadel on näha, et inimesed, kel on ostujõud, on tarbimises ettevaatlikud, nende hoiused on kasvanud lootuses, et hinnad veel alanevad. Kuid seda kindlust ei saa olla kellelgi. Ma ostsin aasta tagasi näiteks korteri ja nüüd pole selles majas enam ühtegi korterit järel.

Keegi pole nõus suurendama tarbimist pelgalt seepärast, et see võiks makromajanduslikult Eestile hea olla. Iga inimene mõtleb, kuidas oma higi ja vaevaga teenitud kroonide eest rohkem kaupa ja teenuseid vastu saada. See aeg, kus teenitud kroonide eest on võimalik maksimum saada, on praegu pigem käes kui veel ees. Tasub silmad lahti hoida.

Tarbimise elavnemine saab tekkida ainult siis, kui inimesel tekib teatud kindlustunne ja usaldus tuleviku suhtes. Mõningates Euroopa riikides kutsuvad valitsused üles inimesi jälle rohkem tarbima. Aga ma ei usu, et Eesti inimene on selline, kes sõnavõttude peale poodi tormab.

Eesti inimene tahab mingeid väliseid märke näha. Seni, kuni ta neid ei näe, ta säästab. Praegu ju eraisikute deposiidid pankades kasvavad. Pigem hoitakse kokku ja oodatakse stabiilsemaid aegu. Samal ajal näeme kauplustes, et ei osteta, ei tarbita. Ka kõikvõimalikud tarbimismaksud ei laeku enam.

Ma lihtsalt ei usu, et kui keegi hakkab rääkima "Kõik on väga hästi ja tarbige aga julgelt edasi!", siis see midagi muudaks. Aga rääkima peaks sellest teemast kindlasti, et inimesed saaksid aru, kuidas süsteem toimib.

Inimesi peaks mõistlikule tarbimisele üles kutsuma, iseasi, kas sellest kasu on. Ütleme nii, et kui meie riigieelarve kärpimisest kasu ei ole ja eurot ikkagi lubatud ajal ei tule, siis meil on vaja akvalangi ja ikka väga palju hapnikuballoone!

Ega ma ise ka… Pole ju vahet, kui palju sa teenid, sul on ikka ebakindlus enda äride, töötasu suhtes. See on alateadlik hoiak ja suhtumine. Seni, kuni ei ole midagi kindlat, jätan ka mina midagi tegemata või ostmata.

Kas ja mille tarvis raha kasutada on küsimus, mida peaks endalt küsima nii headel kui ka halbadel aegadel. Headel aegadel domineerib otsuste tegemisel peamiselt (positiivne) emotsioon.

Majanduse jaoks keerulistel aegadel tekivad tarbimisotsuse tegemisel suuremad taustad, näiteks kas mina kodanikuna, tarbijana saan midagi teha, et majandusel paremini läheks. Kui ma tarbin, siis hoian teatud väärtusahelat töös, on see siis põllumees-piimakombinaat-toidupood või paberitööstus-ajalehetoimetus-ajalehe kojutooja. Kõik neis ahelais töötavad inimesed saavad tänu minu tarbimisotsusele tööd.

Poleks vist päris aus loota, et selle töö peavad rasketel aegadel ainult teised ära tegema. Samas annab just praegune keeruline aeg tarbijatele võimaluse teha häid valikuid, eelistades kvaliteetset kaupa ja suurepärast teenindust.

Ehkki otsustamisel on suurem osa ratsionaalsusel, ei tohiks ka rasketel aegadel (võimaluste piirides) keelata endale tarbimisega seotud positiivseid emotsioone.

Autor: Kaisa Tahlfeld