Säästlik ja lihtne Schnitzelhaus

Saksa õlletuba ja Eesti kõrts on põhimõtteliselt lähedased sugulased, mõlemad on lihtsad kohad, kus talumehed õlletoobi juures maailma asju arutasid ja odavat vorsti peale haukasid. Nii et pikad puulauad-pingid on meile vägagi tuttavad, isegi poleeritud ja lakitud kujul oleme neid küll ja küll näinud. Enamasti hakkab juba neile pealevaatamisest selg valutama, aga Schnitzelhausi pingid olid üle ootuste mugavad. Lauad olid võimsad, eks ikka tohutute õlletoopide ja hiidpraadide kandmiseks. Meie veiniklaas ja kaks väikest šnitslitaldrikut kadusid lauanurgale peaaegu ära.

Scnitzelhausi esindusroad on loomulikult šnitslid. Valisime nende seast kuulsaimad - Viini šnitsli ja Cordon Bleu ehk juustu ja singitäidisega paneeritud šnitsli. Mõlemal oli lisandiks friikartul, salat ja tomatikaste. Ja siit algas kokkuhoid.

Mõlema prae salat koosnes ühest viilust kurgist, ühest kõhnast tomatisektorist, kümmekonnast maisiterast ja näpuotsatäiest Hiina kapsast. Tomatikastet oli umbes supilusikatäis. Viini šnitsel oli õhuke-õhuke, ehk paarimillimeetrine lihatükk eriti paksus saiapaneeringus. Maksis see imetegu 120 krooni ja maitses igavalt, kuid siiski päris hästi, kinnitades veelkord vana tõde, et kõik mis maitseb, on kas rasvane või tervisele kahjulik.

Cordon Bleu oli äravahetamiseni sarnane: kurgiviil, tomativiil, 10 maisitera, kapsast, paneeringut, kartulit ja lusikatäis ketšupit. Õhuke lihaviil, natuke sinki ja juustu paksu paneeringu sees peidus, hind singi ja juustu võrra krõbedam, 165 krooni.

Järjest rohkem räägitakse asjadele uue elu andmisest ja säästvast mõtteviisist. Schnitzelhaus on seda tõsiselt võtnud, sisekujunduses on kasutatud vanakraamipoest pärinevaid esemeid nagu vana lauakell (aega küll ei näita), õmblusmasin, kohviveski, mitmes stiilis pildid. Lihtsate koduste pikendusjuhtmetega on akendele veetud tagasihoidlikud valgustid. Säästetud on isegi menüü tõlke pealt, ka see on tehtud iseoma jõududega. Saab ju aru küll, mis on "küüslaaugu" ja "mädaröikka" kaste, pole hullu. Kokkuhoidlik inimene ei muretse ka iga joogi jaoks oma klaasi, vaid toob vee Saku Originaali klaasis ja selle juurde Saku Kulla klaasialuse. Ja küsib selle eest 25 krooni.

Külastajad ei näi säästvat mõtteviisi siiski hindavat. Alguses oli peale meie veel laudkond soomlasi, hiljem jäime kahe korruse peale ainukesteks külalisteks. Teist korrust vist ei kasutatagi, see oli hämaravõitu ja tundus kütmata. Natuke kahju oli kokast, kes peab liha nii õhukeseks taguma, eriti kurb oli aga erakordselt vahva, osava ja jutuka ettekandja pärast, kes oleks sobinud nii Saksa- kui Eestimaa esinduskõrtsi esindusettekandjaks.