Skulptorite Riho ja Ilme Kulla ühine tee

Eestis on skulptuuri vähe või vähemalt on see peaaegu alati jäänud maalikunsti varju. Aga see skulptuur, mis on, see on hea.

Riho Kullast rääkides ei saa kuidagi jätta mainimata tema "Raadiotuvi" Tallinna raadiomaja küljel. Nii Ilme kui ka Riho Kulla töid saab näha veel mitmes teiseski Eesti linnas ja muuseumis, ent enamik nende loomingust on jäänud hoopis Prantsusmaale.

Ilme ja Riho Kuld on olnud küllaltki produktiivsed ja mitmekülgsed. Pole materjali, mida nad ei oskaks elama panna, olgu see siis puit, marmor või pronks.

Ilme Kuld vormib peamiselt elegantseid naisfiguure. Mustast tammest "Tammepuu" (2009) kujutab lüürilist naisekuju, mis oleks justkui igavesti maasse juurutatud nagu võimsad tammed ise. Hoogsat liikumist annab edasi Ilme Kulla "Lend" (2004, puit), mille aluseks on samuti naisfiguur, mis on vaevu äratuntav. "Lend" näib ennekõike pilvena, mida tuul kõvasti räsib, ja alles lähemal vaatlusel annab skulptor vaatajale võimaluse avastada õrn naisekeha. Ilme Kulla naised on mitmekülgsed: lüürilise romantikaga ühendatud tugevus ja vastupidavus.

Riho Kuld on välja pannud kaks varasemat tööd "Muusa" (1982, pronks) ja "Tantsupaar" (1986, pronks). Kuigi esimene neist on sümbolistlik ja teine rohkem abstraktne, haaravad mõlemad kaasa oma liikumisega.

Riho Kulla "Tabamatut püüdmas" (1999, tammepuu) tundub illustreerivat mõlema kunstniku soovi püüda liikumine staatilisse skulptuurivormi kinni. Liikumise taltsutamine on kujurite eesmärgiks olnud muidugi juba väga ammustest aegadest. Riho Kulla tööde energiat ja liikumist võib võrrelda ühelt poolt impressionistide värelevate maalidega, teisalt Jackson Pollocki abstraktse ekspressionismiga. Liikumine ei kasva sujuvalt välja ühest tervikust, vaid on katkendlik, üksikutest piisava hingamisruumiga eraldatud osadest kokku pandud. Tulemuseks on metsikul kiirusel tuiskav hobune ("Tabamatut püüdmas") või Kalevipoeg ("Kalevi tagasitulek läbi tule ja vee", 1990-2008, pronks).

Riho Kulla "Lainel" (2009) ja Ilme Kulla "Laine" (2009), mõlemad kallihinnalisest carrara-marmorist, tundub olevat paaristöö. Rahu ja meditatsiooni sisendav marmorist paar ühtib näituse pealkirjaga "Ühine tee".

Autor: Ragne Nukk