Pangad vajavad psühholoogi

Maailma pangad näitavad esimesi toibumise märke. Elustamiskatsed on maksnud kosmilistes kogustes maksumaksja raha ja tegelikult ei tea keegi, kuidas edasi. Tõenäoliselt püüab praegu terve majandusteadlaste armee välja mõelda kavalamaid valemeid ja turvalisemat kontrollimehhanismi. Kena, aga ka keerulisim valem ei võta arvesse inimest, kes laenu tagasi maksab, kui maksab.

Jutt käib eelkõige kodulaenudest, 30 või enamaks aastaks. Pank peab suutma aimata kogu selle aja jooksul protsessi mõjutavat keskkonda. Selleks on pank kasutanud mitmeid meetodeid, millest levinuim on nõue, et laenutaotlejal on ette näidata vähemalt pool aastat ametlikku ja piisavat sissetulekut. Pool aastat näitab aga väga vähe inimese käitumise kohta järgneva 30 aasta jooksul.

Sama ebausaldusväärsed on ka kõik majanduskeskkonna näitajad, olgu kinnisvara hinnad või töötus. 30 aastaga jõuavad kõik näitajad läbida nii miinimumi kui ka maksimumi ja ilmselt korduvalt. Siit edasi on loogiline otsida tegurit, mis oleks enam-vähem püsiv kogu laenuperioodi, ja püüda selle põhjal ennustada laenaja finantskäitumist.

Selline tegur on olemas - inimese isiksuseomadused, mis aastatega oluliselt ei muutu. Psühholoog suudab lühikese vestluse abil üsna hästi hinnata, millist käitumist võib laenuvõtjalt oodata.

Ma näen siin suurt võimalust meie pangajuhtidele. Kui luua praegu meie pankade juurde finantskäitumispsühholoogi ametikoht või tellida teenust n-ö vabakutselistelt psühholoogidelt, saavutaks Eesti olulise edumaa teiste riikide ees. Ja seda teenust-kogemust võiks tulevikus aidata juurutada mujalgi. Mõne aja järel võiks ilmselt koostada ka testi, mida saaks teha kas või interneti kaudu, psühholoogi juurde analüüsi jõuaks vaid piiripealsed juhtumid.

Praegu pangad uurivad inimese isiksuseomadusi, kui inimene tahab investeerida (kasutatakse vastavaid teste), aga üldse ei huvituta isiksusest, kui inimene võtab laenu.