Majanduskriisi ahvatlused

Riik ja ettevõtjad on silmitsi murega, kuidas leida kokkuhoiuvõimalusi, mis annaks kohe efekti ja tagaks ka püsimajäämise. Praegu on esmatähtis ellu jääda. Praegu võimenduvad ohud, mis headel aegadel eriti tähelepanu ei köitnud või tundusid erandlike üksikjuhtumitena - pettused ja majanduskuritegevus. Kui kellegi heaolu satub ohtu, siis olukorra päästmisel kipub piir lubatud ja taunitava käitumise vahel hägustuma.

Mis toimub praegu, kui klientidelt on raske tellimusi saada või hankijad ei paku tooteid ja teenuseid nii soodsalt, kui tahaks? Kindlasti tuleb paljudele tuttav ette olukord, kus mängureegleist taganetakse, võttes kliendiks kaheldava taustaga ettevõtte või üksikisiku, lubatakse müügitingimusi, mis veel aasta-kaks tagasi olid mõeldamatud ja firma head mainet kahjustavad. Surve sel viisil käivet tekitada tuleb tippjuhtidelt, kellelt iga töötaja oleks sellise teo eest veel hiljuti paremal juhul vaid noomituse saanud.

Sellisel suhtumisel on oht laieneda paratamatusena esitletavaks äritavaks. Sest pinnal püsimiseks rikuvad ju kõik head tava, maksavad altkäemaksu, moonutavad raamatupidamisaruandeid, otsivad võimalusi maksudest kõrvalehiilimiseks jne.

Näiteks korruptsioon, mida on vahelduva eduga paljastada püütud. Kui kahtlustati, et see oli parematelgi aegadel levinud laiemalt, kui avalikkus teab, siis nüüd, mil avaliku sektori tellimused harvenevad, tekib teenuste ja toodete pakkujail veel suurem kiusatus leiutada võiduvõtteid. Teisalt peaks ka olema valvas, et enese "ostukorvi" ei satuks kaupa, mille kvaliteet on küsitav või mille päritolu suisa kriminaalne.

Seetõttu oleks kindlasti senisest enam vaja uurida äripartnerite taustu. Muude hädade kõrval võib muidu korralik ettevõte sattuda maksuameti või politsei huviorbiiti pelgalt sidemete tõttu mõne kahtlasi ärikombeid harrastava partneriga. Arvatavasti on ettevõtjaid, kes partnereid ja konkurente nii hästi tunnevad, et ei pelga kriisi üleelamiseks ärihuvides kartelle moodustada. Kasvab kiusatus leppida omavahel kokku hindades või muul moel turgu n-ö reguleerida.

Petta saab veel mitmel moel - tööle kandideerides senist ametikäiku ja kutseoskusi uhkematena esitades, infot varastades, ärisaladusi lekitades jne.

Mida teha, et selliseid ohte vältida? Ühest vastust sellele ei ole. Iga organisatsioon peab ise hoolikalt kaaluma, millised ärieetikat puudutavad riskid teda enim ohustavad ja vaatama üle eelkõige reeglid, mis puudutavad klienditeenindajaid, ostujuhte, finantspersonali - neist oleneb, kuidas petmisvõimalustele reageeritakse ja kas suudetakse kaheldavad tehingud ära hoida.