Džässikevade õied

Aastaid on Anne Erm Jazzkaare kevadfestivali kontserte sisse juhatades lava pealt hõiganud, et Jazzkaar toob kevade. Ja imelikul kombel on see toonud ka.

Seekord läheb jälle samamoodi. Festivali esimestel päevadel olid Tallinnas veel krõbedad öökülmad, viimase kontserdi päevaks lubab ilmateade aga lauspäikest ja 18 soojakraadi. Muutused tulevad kiiresti. Muru on juba praegu roheline ja kollased liblikad lendavad linna mööda ringi. Ning aiad on kevadlilli täis.

Suur jagu Jazzkaare uhkeimatest õitest on tänavu veel puhkemata, kuigi see õideminek on veel vaid paari päeva küsimus. Täna õhtul avaneb kontsertide näol seitse õit, nädala lõpuks on täisõide jõudnud minna terve Jazzkaar.

Pühapäeva õhtuse suuresineja Angie Stone'i kontserdiga saab festival selleks aastaks läbi ning õnnelik on inimene, kes enda jaoks kõige lummavamad kontserdid üles leidis. Positiivne emotsioon on ju selline lill, mis jääb alles, isegi kui kevad oma teed edasi läheb, muutudes suveks, siis sügiseks ja millalgi ka talveks.

Tänavu kahekümnendat juubelit tähistav Jazzkaar on läbini kevadine nii oma toimumisaja kui ka olemuse poolest.

Jazzkaar toob kevade küll. Ning hoopis rohkem, kui seda õhu soojakraadides mõõta saab. Midagi on selles festivalis sellist, mis jääb publiku sisse alles.

Ma tean vaid väheseid inimesi, kellel oleks aasta läbi nii kevadine mõtlemine nagu Jazzkaare peakorraldajal Anne Ermil. Kontsertide vahendusel see nakkab.