Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Musta uputuse jõuline tulv
Mõni aeg tagasi kirjutasin naftakompaniidest, kes on end tulevikutehingutega lukustanud väga kõrgete rendihindade maksmisele puurkaevude eest ning peavad nüüd, nui neljaks, lihtsalt musta kulda maapõuest välja kaevama, kuigi seda pole kuhugi müüa.
Nõudlus on vajunud pea märkamatule tasemele ja samamoodi ei näita eriliselt kergejalgseid hüppeid nafta turuhind. Mida ära ei osteta, on vaja kuhugi ladustada ning selleks sobivad suurepäraselt hiiglaslikud naftatankerid. Plaan on hea küll, aga tühjad laevad kipuvad samuti ühel hetkel otsa saama.
Nii ongi, et Euroopa suurim sadam Rotterdam, mis on muide ka suurim töötlemiskeskus, on ummistatud silmini täis punnis põskedega naftatankeritest, mis ilmselt lähemal (või ka veidi pikemal) ajal plaanivad sinna vetikaid kogudes roostetama jääda.
Ka USAs on laovarud jonnaka järjekindlusega kasvanud ning eelmisel nädalalgi ilmselt lisasid veel 1,8 miljonit barrelit, mis teeb kogulaovarudeks juba 374,8 miljonit barrelit. See on Bloombergi andmetele tuginedes kõrgeim tase alates 1990. aasta septembrist.
Ka 40 protsenti turust kontrolliv OPEC ei paista olevat suutnud kolme tootmise vähendamise otsusega märkimisväärseid muutuseid tuua.
Siinkohal tasuks lisada veel asjaolu, et järgmisest aastast keelduvad 151 riigi sadamad lekkehirmus vastu võtmast ühepõhjalisi tankereid, mis jätab turu valla vaid topeltpõhjadega supertankeritele. Taani konsultatsioonifirma Fearnley Consultants andmetel kaotab sellega seilamisõiguse 20 protsenti praegu meresid (ja sadamaid) vallutavatest tankeritest. Prahtimishinnad, mis jõudsid Fearnley andmetel oma madalpunkti aprilli esimesel poolel, kerkivad seetõttu neljandaks kvartaliks prognoositavalt lausa kahekordseks, kergitades ilmselgelt rentijate kulusid.
Kui naftakompaniid jätkavad maardlate tühjakspumpamist ja kõik ladustamisvõimalused nii merel kui maal saavad täis, mis edasi? Millalgi peab hakkama ülejäävat maavara mingil moel müüma.
Kui selleks ajaks pole maailmamajandus ja nõudlus energia järele piisavalt paranenud, peaks see hindadele tähendama kõike muud kui suuremat pillerkaaritamist.