Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tänavale laulma
Ei teagi miks, aga Tallinna linnapildis ja mujal Eestis ringi liikudes on tänavamuusikud väljasurev nähtus. Talvel on see mõistetav, külm näpistab ja lumi takistab, ka pole meil metrood, kuhu vihma ja muu lörtsi eest peitu pugedes oma muusikat esitada. Ent, kus on kõik andekad muusikud siis, kui päike kõrgemalt käima hakkab ja mantel kevade nautimiseks juba kapis? Ikka kadunud.
Tundub, et pole me nii suur laulurahvas midagi, kui turundajad aastaid kuulutanud on. Teeme seda ainult kaare all ja seltskonnaga koos. Ilmselt tagasihoidlikkusest ja valehäbist, et oh, mis küll mõeldakse, kui tänaval häälel või pillil kõvemini kõlada lasen.
Ometi tasuks see linnarahvale ja selle külalistele rõõmu valmistav, tuju tõstev ja väärt amet taas ausse tõsta. Mingil määral turistide jaoks ikkagi linna või riigi Nokia. Mulle meenuvad varasematelt reisidelt mitmed andekad viiuli-, lauto- või trummimängijad, romansside lauljad ja muidu lõõtsatõmbajad. Ameerika mandri tänavatel kõlav must muusika - räpp, bluus, orleanlik džäss või Indias sitarit tinistanud ja rahvalikke laule laulnud andekad moosekandid.
Minu Eesti mõttetalgud on lähenemas ja laulupeo proovid käimas. Hõikan siinkohal päeva varem välja oma ettepaneku: rohkem rõõmsat elavmuusikat tänavatele! Kõigile tegevuseta, töötutele, ent andekatele muusikutele pillid kätte. Õnnelikuks saavad kõik - artistile esinemisrõõm ja tasu, linnarahvale hea tuju ja tänavatele elu. Kõigil on lõbusam.