Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Väikeinvestori valus pihtimus
Tänast artiklit oli mul üsna raske kirjutada - mida rohkem mõtlesin ja analüüsisin, seda rumalamalt ma end tundsin. Numbreid kokku lüües pidin valusale tõele otsa vaatama - selleks, et kõrgtaseme-aegset summat tagasi saada, peab mu portfell kerkima üle 200%. Valus. Raha välja võtmist arvestades olen kaotanud siiski umbes 45% ehk üle 150 000 krooni. Selle eest võiksin praegu läikivas autos kerge kummivilega oma Saaremaa maja ette sõita, mitte sinna bussiga loksuda. Võiksin isegi täide viia unistuse purjejahist või reisida ümber maailma. Millised võimalused ma kaotasin seetõttu, et ei taibanud õigel ajal müüa!
Kui nüüd emotsioonidest välja tulla, siis päris tippu ma kunagi tabada ei loodagi, aga loodan ette näha praegusele sarnaseid kriise ja vastavalt tegutseda. Kõik toimus ju nagu õpikus - enne 2007. aasta alguse Tallinna börsi kiiret langust juhtusin Kuressaares külameestega koos sauna. Ja ennäe - soliidses eas mehed hakkasid rääkima börsist kui rahaveskist. Mõtlesingi siis, et ütluse järgi on nüüd õige aeg müüa. Aga kolme-neljaprotsendilised tõusud ehk nii kümne tuhande kroonine päevasissetulek hoidis mind pimedana, nägin aktsiaid kauplemas üle kolmekümne kordsel kasumil, aga ei müünud.
Siis ankurdus kogu turg ega suutnud langust omaks võtta, aktsiate hinnad lasid üles-alla, aga teravat kukkumist siiski ei näidanud. Läks umbes aasta, kui hakkasin aduma, et ilusad ajad on läbi. Enne suuremat langust ehk eelmise aasta suve hakul kirjutasin siin, et aktsiate ostmisest peaks eemale hoidma. Umbes samal ajal toimunud Äripäeva raadiosaate eel ütlesin kolleegidelegi, et me pole ühtki korralikku pankrottigi veel näinud, mis tõusust me räägime. Ja ometi olin ma endiselt poole portfelliga langusele panustamise asemel pikk.
Kuna mu investeerimisstiil on pikaajaliselt agressiivne ja raha seetõttu valdavalt paigutatud arengumaadesse, on kaotus olnud valus. Mitu korda olen endalt küsinud - miks ma oma visioonile vastavalt ei käitunud? Arvan, et tegemist oli mugavuse ja otsustusvõimetusega. Osalt olin isegi vist veel kinni buumiaegses kiirkasvus.
Mu õppetund number üks: "Usalda ennast, tee kindlaid otsuseid." Vahel tasuks minna tavalisest vilkuvate numbrite keskkonnast välja ja rahulikult mõelda. Ise olen endale valinud iga kuu teise kuupäeva, mil rahulikult oma portfelli ja selle vastavuse üle oma lühi- ja pikaajalisele visioonile mõtlen. Hea oleks seegi, kui saaksin oma praeguse ajuseisundi külmutada ja selle emotsioonivaba osa tõusutsüklis käiku lasta.
Investeerimisspetsialistid soovitavad hajutada, see on hea mõte. Aga kui endas kindel olla ja asjadest aru saada, võib heal ajal enamiku mune minu meelest siiski ühes korvis hoida. Küll aga meeldib mulle teinegi spetsialistide soovitus, mis võiks olla õppetund number kaks - DCA (dollar cost averaging) ehk ajatatud ostmine, olen seda kogu kriisi ajal kasutanud ja kasutan ka edaspidi - iga kuu liigub mu sissetulekutest väike osa investeeringutesse. See on üks põhjus, miks mulle praegune kriis meeldib ja loodan, et see veel edasi kestab.
Kolmanda õppetunni paikapidavuses ma kindel veel pole, aga mulle näib, et oma strateegiale peaks kindlaks jääma ehk ma ei kavatse oma pooleks kukkunud aktsiatest välja tulla ja telekome ostma hakata. Arvan, et tõus siiski tuleb ja kui riskantsed ostud pankrotti ei lähe, kasvavad nad oluliselt kiiremini ja toovad mu virtuaalraha tagasi tõenäolisemalt kui näiliselt kriisikindlad aktsiad.