Soojade emotsioonidega nostalgiline etendus

Ausõna, mulle see etendus meeldis. Aga kindlasti meeldis see kordades rohkem mu emale, kes omal ajal, see tähendab

16 aastat tagasi, sama seltskonna mängitud "Kaunimate aastate" esmaversiooni küll kuidagi vaatama ei jõudnud, (kuigi mäletan, et sellest oli kodus mitmeid kordi juttu), kuid sellegipoolest nüüd "Kaunimate hetkede" esietendusele kaasa elas nagu kunagise legendi jätkule.

Eks saal suuresti neid jätkuootajaid täis oligi. Enamasti hallipäistest daamidest koosnev publik oli õnnelik juba sellepärast, et laval olid taas samad toredad poisid, kes omaaegse Kulno Süvalepa laulude õhtu solistidena kuulajad heldima panid. Ning suurt rohkem peale sellesama seltskonna lavalolemise polnud emotsiooni loomiseks vajagi.

Noh, näpuotsatäis laule ja veidi koordineeritud tegevust ka, aga suur osa emotsiooni kujunes teadmisest, et laval näidatav on uuesti SEE, ükskõik kas seda esimest SEDA siis omal ajal näha oli õnnestunud või mitte.

Kaunimate Aastate Vennaskond on ajalukku jääv fenomen. Ükshaaval võttes on seda ka iga sinna kuulunud ning ka "Kaunimates hetkedes" kaasategev näitleja - Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Andres Dvinjaninov, Toomas Lunge ja Indrek Kalda - eraldi. Vähemasti Tartu teatripubliku jaoks, kes nimetatud osatäitjate lavalisele küpsemisele ning vanemakssaamisele aasta(kümne)te jooksul kaasa on elanud.

Arvestades fakti, et "Kaunimate hetkede" piletid on kuni hooaja lõpuni välja müüdud, võib öelda, et vennaskonna fenomen kestab.

Sisu poolest polnud praegune lavateos lauluõhtuga "Kaunimad aastad su elus" kuigivõrd seotud. Kindlasti mitte nii, nagu Hollywoody kassahittide järjed, mis tulevad välja teise ja kolmanda edasiarendusena samast stoorist põhimõttel, et seni kuni asi müüb, tuleb sellest viimast võtta.

"Kaunimaid hetki" seostas eelmise etendusega vaid fakt, et viimane kuulus näitlejate ühisesse minevikku nii laval kui ka päriselus.