Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euroopa, kus sa ometi oled?
Praeguse kriisi ajal võib sageli kuulda küsimust: "Euroopa, kus sa oled?" Brüsseli vastus sellele küsimusele pole seni just eriti julgustav olnud.
Euroopa Komisjon korrutab, et tema kaitseb iga hinna eest ühisturgu ning vaatab, et valitsused oma ettevõtteid päästma tõtates ausa konkurentsi põhimõtteid ei rikuks.
Euroopa riikides seevastu süveneb mure tohutute koondamiste pärast ning nii leiavad rahvusriigid end ELi huvidega kokku põrkamas. Ometi teavad nad, et kõige tugevamad oleksid nad ühtse ELina.
Brüssel peaks kasutama praegust hetke ja panema aluse uuele ühtsele ELi tööstuspoliitikale, olles ise läbirääkijaks erinevate huvide tasakaalustamisel.
Euroopa Komisjon võiks tuletada meelde, kuidas ta lahendas 30 aastat tagasi terasekriisi, mis ähvardas lõppeda Euroopa-sisese kaubandussõjaga. 1970. aastate lõpul pani nn Davignoni plaan paika üleeuroopalised tootmis- ja hinnapiirangud, koordineeris valitsuste abi, korraldas aegunud tehaste sulgemist, soodustas liitumisi ja andis toetust terasetööliste ümberõppeks. Selle plaani peaeesmärk oli muuta Euroopa rasketööstus taas konkurentsivõimeliseks.
Praegu ei taha Euroopa Komisjon aga midagi sellist ette võtta. Tööstusvolinik Günter Verheugen teatas, et kindlate sektorite päästeplaane ei tule, ning rõhutas, et Brüsselil pole soovi ega ka raha autotööstust päästma hakata.
Kuid me ei tea veel, kas praegune kriis ei hakka mitte lumepallina hävitama üht majandussektorit teise järel. Ja igatahes on tähtis, et Euroopat nähtaks ühiselt majanduslangusele vastu astumas ning läbikukkunud Lissaboni strateegia asemele uut tööstuskava pakkumas.