Maitsev ja tervislik?

Olen Maitsvas ja Tervislikus mitu korda söömas käinud, aga mitte iga kord ei ole ma söönud maitsvalt ja tervislikult. Ühel korral hakkas kõht valutama - vormiroas oli ohtralt küüslauku, teisel korral valitses rammus õli muude maitsete üle - baklažaani-suvikõrvitsavorm oli ülirammus, õliga oli ohtralt ringi käidud ka õuna-sellerisalati kokkusegamisel.

Ometi ei hakka ma seda odavat kandikusööklat laitma, üldse mitte. Kui tal niisugust pretensioonikat nime poleks, võiks teda isegi päris tubliks tegijaks pidada: taimetoitlaste restorane on püütud Tallinna mitmeid tekitada, aga need surevad kiirelt välja. Maitsvas ja Tervislikus on suhteliselt rikkalik toiduvalik, mis päevast päeva muutub, asukoht rahvarohkel tänaval (mis küll restoranide jaoks eriti soodne piirkonda pole olnud), püüdlikud teenindajad ja puhtad lauad.

Menüü positiivne pool on, nagu juba nimetatud, suur valik lihavabasid roogasid. On seene- ja sojaroad, on vormid, hautised, supid. On muna ja pärmita tehtud pirukad, toorsalatid, klassikalised magustoidud, nagu meekook, kohupiimakook, õunastruudel. Täna ühed, homme teised road.

Värskete salatite riiulis olen sattunud suurepärastele leidudele - krõmpsud, värsked, odavad. Esimese korra hapukapsa-seenevorm oli mälestusväärne - see maitses väga, pealegi ei tule sellist koostisosade kombinatsiooni just sageli ette.

Menüü negatiivne pool on see, et sööjaid oodates väsivad road ära ja kaotavad nii maitset kui ka välimust, samuti on vormiroad ja täidisega köögivili kõik paksu juustukatte all ja ka õliga on liiga lahtise käega ringi käidud.

Toidud on kaaluhinnaga ja nagu sellisel puhul peaaegu alati - esialgu odavana tunduvatest roogadest õnnestub kokku korjata märkimisväärse suurusega arve. Nii noori teenindajaid pole ma kusagil mujal näinud, aga poisid ja tüdrukud on tublid, toimetavad kärmelt ja soovivad alati head isu.

Maitsvalt ja Tervislikult tahaks, et sööjatel oleks ka pärast näljakustutamise midagi teha - saalis on ajalehenagi. Esimesel korra lugesin mõnuga Õhtulehte, see satubki

ainult kohvikutes käies näppu, ise ei ole harjunud ostma. Nädala pärast uuesti sööma minnes tahtsin jälle Õhtulehe võtta - sain sama lehe, mille nädala eest läbi olin lugenud.

Siis hakkasin kuupäevade vastu huvi tundma: ka esimesel korral oli leht neli päeva nagis laagerdanud. Linnaleht oli kolm päeva vana, aga venekeelne väga värske - alles eelmise päeva oma. Kui siia juurde arvata veel esmakülastuse paberivaba WC, siis pole toiduvälised muljed just meeldivad. Järgnevatel kordadel oli paberipuudus WCs küll likvideeritud, kuid ajalehed värskemaks ei läinud.