Ehitajad, kel elutahet, ekspordiga rünnakule!

Kiirelt kahanev kodumaa majandus kinnitab veelkord senise ehitusturu kadumist. Selle aasta esimese kvartali SKP langus 15,6 protsenti ei ole ühelt poolt küll enam üllatav, kuid teisalt peaks viimaks panema ehitajate ja materjalitootjate mõtted uute, senisest enam teistmoodi võimaluste suunas tööle.

Tagantjärele vaadates tunduvad buumiaegsed ehitusmahud ja materjalide kogused muinasjutulistena. Elu ehitajate ja tootjate õuel oli kui pidu ja pillerkaar… Kuid nüüd on raske pohmelus.

Nüüd jääb üle kaks võimalust. Kas jäädagi masendusse ja jälgida ahastusega, kuidas sel aastal üsna ilmselt saavad sule sappa ligi 40 000 ehitusala töötajat nii ehitajate kui ka materjalitootjate ridadest ning meenutada poolikute ehitiste kõrval vanu aegu. Või siis palavikuliselt enesele armu andmata otsida uusi võimalusi mitte enam pelgalt kodumaal, vaid eelkõige välismaal.

Äripäev on seisukohal, et ehitusala kukkumist nüüdsetes majandustingimustes aitaks pehmendada eksport. Veelgi enam - eksport aitaks siinse ehitusevaldkonna ka uuele tõusule.

Samas tuleb endale kohe ausalt tunnistada, et isegi ideaaljuhul ei saavutata Eesti ehitusmaastikul selliseid käibeid ja mahte, nagu oli mõne aasta tagusel buumiajal, sest olgem ausad - pisike Eesti on ikka üsna täis arendatud ja ehitatud.

Mahtu on tehtud palju, kuid kvaliteeti on vaja alles tegema hakata.

Kuid gramm kvaliteeti on kaalukam kui tonn kvantiteeti. Selline esmapilgul valus tõe tunnistamine aitab puhtama pilguga tulevikku vaadata. Tulevik omakorda on piiri taga. Vastu võiks väita, et kes meid seal ootab, pealegi on ka välismaal majanduskriis ja me ju enne ka nagu proovisime, aga läks nagu alati…

Kuid lähenegem asjale esivanemate kombel viikinglikult, põnevusega - rasked ja vaenulikud kaugused muutuvad kavalal vallutamisel omadeks ja tulutoovateks. Piiri taha tuleb viia kvaliteetset kvantiteeti, sest buumiajast ressurssi ja tahet meil, ehitajad, ju on. Kuid koju tooge vaid kvaliteedi koorekiht.

Nüüd on firmad oma kulusid kokku tõmmanud hoolega ja tegevustki on püütud tõhustada - kas polekski nüüd paras aeg minna, nagu viikingid väikese ja mobiilse sõjaväega, piiri taha rünnakule. Ehk annab uue lainena suunata tegevuseta jäävaid ehitajaid sinna, oskusteavet ja tehnikatki on siin küllaga. Pealegi, mida ikka siinses vaid paari-kolme riigihanget pakkuvas konnatiigis ikka hüpata. Tuleb minna ja õnn piiri tagant koju tuua, nagu kunagi Sigtunast.