Elamus - Restoranitest

Kui Eestis oleks üksainus restoran, siis võiks see olla just Crepp, mis paneb ühte menüüsse kokku Eesti inimese unistused heast restoranist: natuke Itaaliat, natuke Prantsusmaad, pasta, böff ja palju liha. Kõik on kohal, unistused täituvad ja täidavad ka kõhu. Loomulikult on kohal bruschetta'd ja Caesari salat, koorene lõhesupp, sea sisefilee ploomikastmes, pardifilee, grillitud veiseliha steik, kanalihavarras ja kahe kala duo.

Muidugi ka korralik Eesti siga: karbonaad ohtra sibula, seenekastme ja täidetu ahjukartuliga. Ja nagu Tartu söögikohtades kombeks, on ka kehvema kukruga tudengile mõeldud: kodused kotletid kartulipudru ja koorekastmega. Magusavalikus muidugi brüleekreem, šokolaadi-fondant ja tiramisu. Lisaks rahva seas armastatud roogadele on Crepis veel kodune kujundus, lahke teenindus ning mõõduka hinnaga veinid pealekauba - no mida hing veel igatseda võiks?!

Jutud Crepi hiiglaslikest praadidest pole raasugi liialdatud. Kui ma hiiglasliku Chateaubriandi üle imestust avaldasin, jäi kelner tagasihoidlikuks: see pole üldse väga suur, nii mõnedki praed on palju suuremad. Mingil juhul pole roogade kogus nende kvaliteedile kahjuks tulnud: Chateaubriandi nime kandev loomalihatükk oli mahlakas, seest veel kergelt toores, hõrk, õrn, kõik, mida ühelt lihatükilt iganes loota on. Imelisele lihatükile pakkusid taldrikul seltsi mahlakas kartuligratään ja konjaki-metsaseenekaste. Ja kõige juurde käisid soojad kuklid värske võiga.

Teine pearoog, veinis hautatud lambasadul aedviljalisandiga, avaldas muljet küll kogusega, kuid mitte niivõrd maitsega: liha oli liialt kauaks potti jäänud ja tuimaks haudunud. Pealegi polnud lubatud aedviljapüree üldse püree, vaid tavaline läbikuumutatud aedviljalisand.

Kaebus tuima lamba üle jääb toidu suhtes ka ainsaks kurtmiseks. Kõik muud proovitud road teenisid vaid kiitust: nii sissejuhatuseks lauda toodud soojad kuklid värske võiga, lopsaka salatilisandiga singi-meloniroog kui ka brüleekreem, mis lisaks maitsele väärib kiitust ka hea välimuse ja soodsa hinna pärast.

Erinevalt kolleegidest paljudes muudes söögikohtades paistis Crepi kelner tõepoolest teadvat, mida ta teeb. Ükskõik mida küsisime, kõigile oli vastus olemas, ilma et kööki küsima peaks minema. Oskas roogasid soovitada ja rääkis need isuäratavaks. Tuli õigel ajal ja läks kui vaja. Mulle tundus, et talle meeldis tema töö ja meeldis Crepp ning ta tegi selle meeldivaks ka külastajate jaoks.

Ainult lauad on Crepis liiga kõrged või on hoopis toolid liiga madalat, tundsin end kui alaealine, kes end täiskasvanute toidulauni püüab upitada. Vabu laudu oli mitu, proovisime need läbi ja alles viimas juurest leidsime sobiva kõrgusega toolid, milles istudes ka mina noa ja kahvliga laual ulatusin õiendama.