Suuromanik teeb vahe sisse

Puhkenud kriisi tõttu räägitakse aina enam ettevõtete paremast juhtimisest, ja nõutakse usaldusväärseid standardeid, mille alusel saaks hinnata börsifirmade juhtimist üle kogu maailma.

Soov panna paika ühtsed kriteeriumid, mis lubaksid anda hinnangu börsiettevõtete juhtimisele kogu maailmas, on kahtlemata mõistetav. Tegutsevad investorid ja ettevõtted ju aina tihedamalt seotud globaalsetel kapitaliturgudel. Kahjuks rajaneb see igatsus ühtsete reeglite järele aga valedel alustel.

Viimasel aastakümnel on tõesti kasutatud aina rohkem peamiselt USAst pärit üleilmseid juhtimisstandardeid, et hinnata vähemusosanike kaitset eri riikides ja ettevõtetes. Aga need standardid ei ole arvestanud ühe põhimõttelise erinevusega: nimelt et osa ettevõtteid on peamiselt ühe suurosaniku kontrolli all, teistel aga selline kontrolliv omanik puudub. Kui USA ja Suurbritannia turgudel on ülekaalus laia omanikeringiga ettevõtted, siis teistes maades on enamik firmasid just suurosaniku kontrolli all.

Laia omanikeringiga ettevõtetes on peamiseks ohuks tegevjuhtide soov oma võimu kurjasti kasutada, kontrollitud ettevõtetes aga suuromaniku soov tegutseda väikeinvestorite huvide arvel.

Kuna juhtimisprobleemid on neis ettevõtetes niivõrd erinevad, võivad ühele tüübile sobivad reeglid teises hoopis investoritele kahju tuua.

Võtame näiteks investoreid nõustavas USA firmas RiskMetrics välja töötatud ettevõtte juhtimise faktorsüsteemi, mida kasutavad institutsionaalsed investorid kogu maailmas ja mis paneb suurt rõhku võimukonkurentsile ja -piirangutele. Need reeglid on vajalikud laia omanikeringiga firmades, kuid suurosanikuga ettevõtetes ei ole neil mingit mõju.

Seega peaksid need riigid, kus ülekaalus on suuromanikega ettevõtted, loobuma USAs välja töötatud reeglite kasutamisest ja looma endale sobivad nõuded. Näiteks reeglid, mis nõuavad juhtidelt suuremat vastutust investorite enamuse ees - sh juhtide lihtsustatud väljavahetamine - teenivad investorite huve laia omanikeringiga, kuid mitte suurosaniku kontrolli all olevates firmades. Siin muudavad sellised nõuded väikeosanikud veelgi haavatavamaks.

Suurt tähelepanu tuleb pöörata ka seotud osapooltega tehtud tehingutele ja ärivõimaluste kasutamisele, sest just nende abil saab vara börsiettevõtetest mujale juhtida. Kasuks võivad tulla reeglid, mis lubavad vähemusinvestoritel panna seotud osapoolega tehtud tehingule veto (laia omanikeringiga firmades oleks see mõeldamatu). Juhtide sõltumatust hinnates peaks aga vaatama eelkõige nende iseseisvust suuromanikust, mitte niivõrd nõukogust.

Autor: Lucian Bebchuk