Obama nuumab koletist

USA presidendi Barack Obama majanduspoliitika toob väikest lühiajalist tulu ränga hinnaga pikaajalisemas vaates.

Obama valitsus kasutab kriisiaega, et muuta USA majanduse aluseid. Suure osa oma tahtmisest nad ka saavad. Ent kahjuks ei tule riik ots otsaga kokku ja president paneb tiksuma kaks ajapommi: plahvatada ähvardavad riiklik laenukoormus ja valitsuse ebaefektiivne majanduse juhtimine mikrotasandil.

Obama jättis 787 miljardit dollarit maksnud majanduse elavdamise paketi detailid Kongressi otsustada ja muidugi toppis too selle täis erihuve. Tänaseks on kasutatud vaid 4-6 protsenti rahast ja keskvalitsus tegeleb osariikide ähvardamisega. Nii nõutakse Californialt, et see tühistaks ametiühingutööliste pisikese palgakärpe, et oma 7 miljardit majanduse elavdamise raha kätte saada. Üldse paistab lepingutingimuste tagantjärele muutmine ametiühingute nõudmiste läbisurumiseks valitsusel harjumuseks saama.

Obama pikaajaline eelarve eeldab veelgi suuremaid kulutusi, kõrgemaid makse ja võlakoormuse kasvu. Obama kavatseb suurendada USA riigivõlga 6,5 triljoni dollari võrra ehk rohkem kui kõik eelnevad presidendid - George Washingtonist George W. Bushini - kokku.

Ja seda lisaks maksutõusudele (tõusevad maksud sissetulekule, kapitali tootlusele, dividendidele, energiale jne). Näib, et Obama strateegia on - erinevalt Reagani "koletise näljutamisest" - koletist hoopi nuumata, paisutades riigi kulusid ja varjata selle tulemust, milleks on maksude paratamatu tõus.

Lisaks püüab Obama valitsus reguleerida finantsasutusi, mida peetakse liiga suureks, et neid põhja lasta, ja derivatiive. USA vajab tõepoolest derivatiividega tegelevat asutust, samuti tuleb tõsta kapitalinõudeid ja tõhustada järelevalvet finantsasutuste üle, mille kokkukukkumine seaks ohtu kogu süsteemi. Kahjuks ähvardab Obama valitsuse otsus seada Chrysleri pankrotiprotsessis ametiühingute nõudmised võlausaldajate huvidest ettepoole laenuturud õmblustest lahti käristada.

Samas toetan ma rahandusminister Timothy Geithneri paljukritiseeritud pankade "stressitesti" (on vaja kindlaks teha, kas pangad suudavad aja jooksul iseseisvalt mürgistest varadest vabaneda) ning ka tema kava teha nende varade osas koostööd erainvestoritega.

Samas pole keskpanga pakutud ülisoodsad laenud, mis mõeldud probleemsete varade ostmiseks, veel soovijate tormijooksu tekitanud.

Ilmselt pöördub USA majandus selle aasta lõpul taas tõusule, kuid see on riigilutti imev majandus. Ilma riigi abipakettideta oleks kasv esialgu küll aeglasem, hiljem aga palju kiirem.