Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Finantsmaailma raudsed raamid
Kuigi valitsusesindajad on finantsturgude tugevama reguleerimisega turge varemgi ähvardanud, paistab nüüd asi juba tegelike sammudeni jõudvat.
Üleeile hilisõhtul andis USA valitsus president Barack Obama juhtimisel välja 89-leheküljelise ettepaneku finantsregulatsiooniks, mis paneks päitsed pähe nii suurematele finantsettevõtetele kui ka tervele kauplevale osale turust, eeskätt derivatiividele ehk tuletisväärtpaberitele.
Tegemist on suurima reformiga alates möödunud sajandi kolmekümnendate aastate Suurest depressioonist ning muudab märkimisväärselt tervet ärikeskkonda, sest puudutab lisaks finantsettevõtetele ka teisi, kes põhitegevuse kõrvalt oma raha finantsoperatsioonide kaudu juhivad.
Kui varem käisid suuremad jutumullid just USA ümber, on nüüdseks tulnud isegi mõnevõrra karmim ettepanek Euroopa riskifondide ja erakapitalifirmade kohta.
Euroopa Liidu sotsialistide presidendi ettepanek on, et fondijuhid peaksid saama reguleerijate volitused tegutsemiseks ning lisaks peaksid juhid ette kandma info oma strateegiate ja avatud positsioonide kohta, et võimukandjad saaksid ettevõtete riske jälgida ning vajadusel sekkuda. Lisaks peaksid ettevõtted varuma piisavalt kapitali, et katta kõik potentsiaalsed kahjumid ja kaotused, et investorite raha kindlamalt kaitsta.
Ametnikud saaksid täiendavalt võimu piirata kõnealuste ettevõtete võimalusi laenu võtta, mis viitab tulevasele võimalikule piirangule maksimaalse laenukoormuse koha pealt terves tööstuses.
Olukorra teeb nukraks asjaolu, et Euroopa ettevõtetele paistab langevat palju karmim seadusandlik raamistik kui USAs. See tähendab, et nii investorid kui ka riskifondid võivad hakata üsna hoogsalt ebasoodsast maailmajaost välja kolima. Kedagi hiljem tagasi kutsuda on ilmselt keerulisem kui praegu ära ajada. Samas ei jää just palju kohti, kuhu veel kolida.
On omamoodi õige, et väga suurt raha liigutavad ja kohati väga suuri riske võtvad institutsioonid tugevama järelevalve alla pannakse, aga ülepingutamine ka midagi head ei too. Ilma riskita pole ka teenistust ja mõningane isereguleerumine loksutab tavaliselt asjad palju paremini paika.