Devalveerimine tooks häda

Kui Äripäev tegi 2007. aasta novembris kaaneloo kummitavast D-päevast, kirjutas Eestis enim ekspluateeritud finantsarvaja Kristjan Lepik, et oleme ämbriga maha saanud. Veidi enam kui aasta hiljem kuulsin raadios sama mehe seisukohta, et üheks võimaluseks päästa Eesti majandus on krooni devalveerimine. Vähem kui aastaga on tabuteemast saanud messias.

Pealtnäha oleks krooni devalveerimisel jumet. On ju selline radikaalne käik andnud paljudele riikidele (Soome ja Rootsi 1990ndate alguses, Venemaa, Tai, Mehhiko ning Argentiina sama kümnendi lõpus) uue hingamise. Aabitsatõde, et valuuta nõrgenemine ekspordipartneri valuuta suhtes loob konkurentsieelise, töötas neis riikides hästi ka praktikas.

Paraku ei ole seekord meil tegemist õpikujuhtumiga. Nimetatud olukordades andis devalveerimine positiivse mõju peamiselt sellepärast, et kriis tabas ühte riiki või regiooni. Nüüdse olukorra eripäraks on see, et hädas on kogu maailm ning eksport on ära kukkunud igal pool. Tegemist on kurioosse olukorraga, kus suuremad kannatajad on tugeva ekspordiga riigid. Paradoksaalsel kombel oleme saanud eelkõige tänu sellele, et ekspordi osatähtsus on olnud meil nii madal, oma majanduse senise kirstunaela, jooksevkonto bilansi plussi.

Eesti majanduslanguse miinused oleksid täna tunduvalt suuremad, kui meie eksport oleks olnud tugevam - näiteks kui oleks saanud teoks meie kunagine unistus BMW Eesti tehasest. Aga mis juhtuks, kui riik otsustaks krooni siiski devalveerida?

Kui devalveerida, tuleks teha seda küllaltki sügavalt, et spekulantidel ei tekiks arvamust, et tulemas on veel, kirjutab Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman aasta algul ilmunud raamatus "The Return of Depression Economics and the Crisis of 2008".

Tema sõnul tegi Mehhiko just selle vea, et devalveeris 1994. aastal esialgu vaid 15% ehk vaid poole sellest, mida analüütikud olid soovitanud. Seega peaks ekspordipotentsiaali suurendamiseks krooni devalveerima vähemalt 30%.

Pühapäeval täitus Eestil viis aastat Euroopa valuutavahetussüsteemi Erm-2 liikmena. Sellega võttis Eesti kohustuse hoida krooni kursi euro suhtes stabiilsena, mis lubab krooni kursil kõikuda euro suhtes kuni 15%.

Kuna euroga liitumiseks peab olema valuutavahetusüsteemis vähemalt kaks aastat, tähendaks devalveerimine kohe ka hüvastijättu euroga pikaks ajaks. Ma kardan, et see lükkuks edasi tunduvalt kauemaks kui kaheks aastaks. Oleme saanud Euroopa murelapseks, seega süsteemi võetaks meid vastu pika hambaga.

Hukatuslikuks muutuks aga devalveerimine ettevõtete ja inimeste jaoks, kes on võtnud pankadest laenu.

Nimelt on meie laenuturu üheks eripäraks, et kohalikus valuutas antud laenude maht on alla 15% kogumahust ning ettevõtete laenudest moodustavad valuutalaenud koguni 90%. Krooni devalveerimisel muutuks nende inimeste ja ettevõtete jaoks laenukoormus kohe kolmandiku võrra kallimaks.

Eestis on umbes 150 000 eluasemelaenu võtjat. Kuna buumi ajal lasti nõuded laenuvõtjatele nii lõdvaks kui võimalik, on paljud neist väga suure riskiga kliendid. Krooni devalveerimine lisaks 100 000 töötule ilmselt veel sama palju oma kodust ilma jääjaid.

Rootsi krooni kurss on langenud euro suhtes aastaga ligi 20, vahepeal isegi 25%, aga seni pole kuulda olnud, et õnn oleks saabunud rootslaste õuele. Kardan, et meilgi tooks devalveerimine kaasa ainult häda ja viletsuse.