Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas ka sina, Indrek?
Iga mitteparteiline isik, kes toetab rahaliselt parteid, ostab tegelikult meelehead ja hilisemat vastuteenet. See on aga korruptsiooni keskne telg Eestis.
Need sõnad, mis kõlasid Euroopa Parlamendi valimistel üliedukalt esinenud üksikkandidaadi Indrek Tarandi suust aprilli lõpus, võtavad hästi kokku tema kampaania põhialuse.
Selleks on usk, et parteid tulevad võimule hämara raha abil ning langetavad seejärel varjatult oma rahastajate huvides otsuseid. Kuid iga selline väljaütlemine on väärtuslik vaid siis, kui ise sarnastest tehingutest hoiduda.
Küsisin huvi pärast, millistel tingimustel saab Tallinna Coca Cola Plaza kinokompleksi suurtele ekraanidele reklaami osta. Selgus, et umbes minutipikkuse reklaamklipi esitamine 11 saalis kahe nädala kestel maksab ligi 50 000 krooni. Ehk siis 20 000 krooni rohkem, kui oli ametlikult kogu Indrek Tarandi kampaaniale kulunud summa.
Ma pole täpselt kursis, kuidas Tarand kasutas oma eurovalimiste kampaania multifilmi-sõnumi edastamiseks Tallinnas CC Plaza või teiste Forum Cinemas ASi hallatavate kinode ekraane Tartus ja Narvas. Küll aga tean, et reklaamiteenus on lihtsasti rahalisse vääringusse konverteeritav ega peaks minema arvesse mitterahalise toetusena.
Tarandi valimiskulude aruandes on aga kirjas, et kinoreklaamide näol oli tegemist tegevustoetusega. Millal, kus ja kui palju neid reklaame edastati, seda Tarandi aruandest toetaja Aldo Tammsaare nime järel asuvast lausest "kinoekraanide kasutamise võimaldamine" välja ei loe. Aldo Tammsaar on ASi Forum Cinemas juht. Ettevõte ise kuulub aga soomlaste Finnkino OY-le.
Tarandi kulusid täpsustades ei jõuaks me küll lähedale hiigelsummadele, mida kulutasid parteid. Aga oluline on see, et Tarand ei muutuks valitute sekka saades kohe ka ise "pardiks" (nagu ta ise nimetab parteipoliitikuid), kes oma toetajate-rahastajate panust soovivad varjata.
Ikka selleks, et mitte anda valijatele aimu isikutest, kelle ees peab tänuvõlga likvideerima.