Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vaidlus käib vale asja üle

Mind kummastas Ivo Parbuse ja Elmar Sepa pealtkuulatud telefonikõnede Eesti Ekspressis (EE) avalikustamisele järgnenud reaktsioon. Avalikustatud info asemel muutus oluliseks hoopis see, kuidas EE need dokumendid enda käsutusse sai.

Dokumentide avalikustamist kritiseerivad prokuratuur, Keskerakond ja advokatuur unustavad olulise seiga. Lisaks juriidikale on olemas ka eetika. Ajakirjanik ei saa ega tohigi oma töös lähtuda sellest, kuidas tema hangitava info avalikustamine mõjutab mingit kohtuasja või uurimist. See ei ole tema asi.

Advokatuuri juht ja Sepa advokaat Aivar Pilv lausus Delfile, et osa EEs avaldatud materjale ei oma kriminaalasjas mingit tähtsust ja see tuleks toimikust kõrvaldada kui mittevajalik. Ta on kuri, et info avalikustamisega rikkus meedia asjaosaliste õigust heale nimele. Ent ajakirjaniku ülesanne on tuua avalikkuse ette oluline info, tõde. Ja seda EE ka tegi.

Eestis rõhutatakse sageli, et inimest ei tohi enne kohut süüdi mõista. Nõus. Aga see ei tähenda, et avaliku elu tegelaste tegudest ei tohiks meedia kirjutada enne, kui kohus on neid hinnanud.

Nt Villu Reiljani tegude uurimisest selgus, et Rahvaliit sai ettevõtja Andres Sarri osalusega firmast kingitusena kasutada luksusautot. Et Reiljan sai tuge kulukal jahireisil käimiseks. Prokuratuur otsustas nende detailidega kohtusse mitte minna.

See ei tähenda, et neid ei tohiks avalikuks teha ja neile hinnanguid anda. Kui ühe erakonna poliitikuile tasuta hüvede võimaldamine pole karistatav, ei tähenda see veel seda, et me ei võiks nende poliitikute tegevusele anda hinnanguid eetilisest vaatenurgast. Seda on advokaatidel ehk keeruline mõista, eriti, kui avalikkus saab sinu kliendi kohta teada tõe, mida on aastaid üritatud varjata.

Sa ei tohi valetada - see on olulisim reegel, millest ajakirjanik peab töös lähtuma. Ja EE sellest lähtus. Seda tunnistab ka advokaat Pilv, kelle väitel on EEs ilmunud materjalid kirjutatud maha toimikuist. Kui see tõde tekitab kellelegi piinlikust, rikub kellegi hea nime või selle avalikuks tulek võib kohut mõjutada, pole süüdi tõe päevavalgele toonud ajakirjanik, vaid inimesed, kelle teod ja kõnelused avalikuks said.

EE suhtes oli kriitiline ka rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk, kes usutluses Delfile leidis, et kohtumenetluse materjalide avaldamine meedias on vastuolus ajakirjanikueetikaga. Tammerki hinnangul on selline asi Eestis muutunud kahjuks traditsiooniks.

Ma olen vastupidisel arvamusel. Nende salvestiste avalikuks tulek on oluline, need kinnitavad taas fakti, et Tallinnas kasutas Keskerakond oma võimu väljapressimiseks. Soovisid saada luba kõrghoone rajamiseks, pidid tegema annetuse sihtasutusele, millega rahastati erakonna propagandamasinat, et seda võimu kindlustada.

Sellise info avalikuks tulek on oluline just praegu, kui sügisel saavad inimesed anda oma hinnangu, kas neile selline valitsemisstiil sobib või mitte. Selle juhtumi puhul on kohatu rääkida ajakirjanikueetika rikkumisest. Tegemist on hoopis näitega tipptasemel ajakirjandusest.

EE paljastus näitas, et raha eest saab kõike. Nt linnaosade vanemaid puudutav vestluse osa. Isad ostavad poegadele kõrgeid kohti omavalitsuses. Ametnike politiseerumist ja käsi-peseb-kätt tehinguid tuleb kajastada, sõltumata sellest, kas info tehingutest on oluline ühe linnaamentiku pistiseasjas.

EE näitas ka äriliidrite kahepalgelisust. Nt ettevõtja Urmas Sõõrumaale on meeldinud rõhutada, kuidas tema toetab erakondi avalikult ja saab seepärast sõimata. Tegelikult on ka Sõõrumaal varjatud pool ehk osa raha liikus Keskerakonda avalikkuse teadmata. See on oluline info, arvestades seda, et Sõõrumaa äriedu sõltub Keskerakonna juhitava linnavalitsuse otsustest.

Kurb, et diskussioon tekkis ajakirjaniku töö üle, mitte poliitilise võimu kindlustamise üle alatute vahenditega. Me ei saa riigis asju korda, kui iga varguse puhul võtame seisukoha, et sellest ei tohi avalikult rääkida enne, kui kohus on otsuse teinud. Tohib küll ja peabki.