Folkides õnnelikuks

Mul on hea meel, kui saan sind õnnelikuks teha, kuulutab Viljandi folgi kava avaleht. Õnnelik olemise valis möödunud nädalalõpul üle 23 000 inimese. Folgil on raske õnnetu olla, sest selle eriline atmosfäär haarab kaasa ja teeb igast pealtvaatajast osaleja.

Kes korra laval olnud, teab ka, et see tunne on pealtvaatamisest saadud elamusest kordi võimsam ja vabameelne folk annab ju kõigile võimaluse olla tegija. Mõni entusiastlik näpuviskaja kutsuti lavale, mõni puu all pilliloo lahti löönu kogus enda ümber märkimisväärse hulga publikut. Jääd ju seisatama küll, kui turjakas eesti mees on pisikese kortsmooniku oma tugevate pihkude vahele haaranud ja laulab hingestatult: "Olen mesimumm, summ-summ-summ ja põrr-põrr-põrr."

Ja lahe, kui kontsertlaval esinenud muusikud viitsivad rahva hulka tulla ja lisa mängida, nagu näiteks Ethno in Transiti liikmed Fernando Stern Tšiilist ja Matija Solce Sloveeniast.

Muusika ümbritseb sind folgipäevadel kõikjal: kirikus ja õlletelgis, kontsertlavadel ja tagatubades. Tänavune esinejate spekter oli lai: tuntud ja omade kõrvale mahtus üksjagu välisesinejaid nii läänest kui ka idast. Nii olid korraldajad kohale kutsunud kurgulaulja Tõvast, balalaikamängija Venemaalt, indiaani rituaalimeistri, ansambleid Ukrainast, Hispaaniast, Brasiiliast, Austriast…

Boheemlaste palverännakuks nimetatud üritusel ei osale enam ammuilma vaid rahvamuusika friigid. Folgi muusikakeel on globaalne ja vaimustav on kogeda, kui eri kultuuridest rütmid-meloodiad ühte põimudes ja teineteiselt laenates tervikuks saavad. Pärimusmuusika ripsutab tiiba rokiga, džässiga, metalliga, klassikaga. Vene balalaikavirtuoos Aleksei Arkhipovsky suutis oma pillimängu kätkeda need kõik.

Ja inimesed? Folgi atmosfääri loovad muusikaga kõrvu kohaletulnud inimesed. Kui kontsertidest isu täis, võib lihtsalt muruplatsil pikutada ja möödakäijaid vahtida. Karvaseid ja sulelisi oli tõesti igat masti, aga mulle tundus, et enese lärmakat eksponeerimist on vähemaks jäänud. Pigem hakkas silma, et mõni pere on talv läbi usinat tikkimistööd teinud, et suviseks folgiks ürgsete mustritega särgid saaks selga tõmmata. Ja kes ütles, et noored on hukka läinud? Pole nad midagi. No mõni eksis džinnipurgiga kirikusse…

Näib, et Viljandi festivalist on saanud eri põlvkondi, erineva muusikaeelistusega inimesi ligitõmbav pidu, kust igal suvel üritatakse vähemalt läbi astuda. Nautida muusikat, seltskonda, õlut, tantsida vihmas… Huvitav, folgil ollakse isegi ilma suhtes leplikud. Ja ka paadunud pintsaklipslane leidis neil päevil üles oma sisemise lapse, nagu Oorti laulja Aleksander Sünter avapäeval õhtupalvusel soovitas.

Autor: Tea Taruste