Sundüürnike mured lahenemas

Omanike keskliidu juhatuse liige Tiit Ulas pakub omandireformide lõpptähtajaks 1. juulit 2011 - siis möödub 20 aastat nende alustamisest. Tegelikult on need kestnud juba üle 20 aasta.

Tallinna volikogu 17. oktoobri 2002 määruse nr 56 alusel on arvele võetud sundüürnikud, kes on esitanud avalduse eluruumi üürimiseks enne 1. märtsi 2003. Programmi "5000 eluaset Tallinnasse" raames suudab linn tänavu nende eluruumi vajadused rahuldada. Pärast 1. märtsi avalduse esitanud, kes on samuti omandireformi käigus tagastatud eluruumi erastamise võimalusest ilma jäänud, on eluruumi taotlejana arvele võetud sama määruse alusel "teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel".

Taolisi inimesi on palju, nagu neidki, kes avastavad, et 13 aastat eluruumi tagastamisest on möödas või möödumas. Võlaõigusseaduse järgi tekib omanikul siis õigus nõuda oma eluruumi üürilepingu lõpetamist.

Nende kodanike staatus on tekkinud täpselt samadel alustel, ja neil on õigus loota võrdsele kohtlemisele ja taotleda eelisjärjekorras korterimure lahendust. Kuna mõned sundüürnikud ei soovi üürida neile pakutavat munitsipaalkorterit, tegi Tallinna eluasemekomisjon linnaosade komisjonidele ettepaneku anda sellised korterid üürile neile.

Omandireformi eesmärgiline säte - vara tagastamine ei tohi tekitada uut ülekohut - annab alust näha reformis vastuolu põhiseaduse ja ORASe endaga, mistõttu varade nn tagastamine on sageli algusest peale õigusvastane.

Pean vajalikuks, et sundüürnikele põhjustatud ülekohtu heastamiseks kompenseerib riik kodanikele, kes jäid ilma eluruumi üldistel võrdsetel alustel EVPdega erastamise võimalusest, tekitatud ainelise kahju, lähtudes nende kasutuses olnud eluruumi turuhinnast, ja hüvitab neile tekitatud moraalse kahju.

Autor: Peeter Tedre