Viru Folk kinnitab loodud nägu

Seni on Eesti folkarite mekaks olnud eelkõige Viljandi Folk, kuhu minemata kohe kuidagi jätta ei saa. Nüüd on selle kõrval ka Viru Folgi fenomen järjest kindlamalt sama rada sammumas.

Võrreldes tänavust külastajate arvu eelmise aasta omaga, on näha, kuhu asjad liiguvad. Mullu oli külalisi terve festivali kohta 4000 ümber, tänavu müüdi sama hulk pileteid ainuüksi esimesel päeval.

Elamusi sai folgilt palju. Festivaliprogrammis oli tänavu kontserte neljakümne ümber ja osaleda sai veel ka luuleõhtutel, loengutel, keskkonnaprogrammis, matkadel, väljasõitudel ja ühislaulmistel. Lisaks kõigele sellele andis teise poole elamust juurde võrratu loodus - merevaated, särav päike ja täiskuu.

Minu jaoks ehk kõige mõjusam kontsert terves festivaliprogrammis oli Heikki Kalle autorilaulude õhtu "Öö on öö", mille kuule pühendatud laulude südaöisele ettekandmisele merelt peegelduv täiskuuvalgus lausa ideaalse fooni lõi. Üldse looduselamust, mis lahutamatuna festivali juurde kuulus, hindan kümnest pallist maksimumiga.

Esinejad olid väga mitmekesised, nende hulgas oli nn ehtsaid folgibände nagu Zetod, Paabel, Tulli Lum, Värttinä ning ka neid, keda lihtsalt mõnus mere ääres vabas õhus kuulata, kuid kel folgiga suuremat pistmist polnud.

Viljandiga võrreldes on Viru Folk laiemate žanripiiridega. Näiteks oli rannalaval autorilaulubänd Ajavares, kes kaldub pigeb džässi poole. Allan Vainola romantilis-sürreaalset Unenäopüüdjaid või bluusiduot Bullfrog Brown oli küll igati mõnus kuulata, kuid folkmuusikast oli asi kaugel.