Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tulevik on mürgiprii kraami päralt
Olev Müür peab Saaremaal Pöide vallas abikaasa Marjuga Koplimäe mahetalu, mille armastatuim toode on perenaise maasikatamp. Et tegu pole tavapärase poeleti toidukraamiga, võib maasikatampi julgelt nimetada nišitooteks.
Müür märkis, et nišitoodetega on alustada küll suhteliselt lihtne tänu vähesele konkurentsile, areneda aga keeruline, sest turg on väike ja investeeringud mahukad. Müüri sõnul on nõudlus ökokraami järele pidevalt kasvanud, kuid majanduslangus on tõusule siiski pidurid peale pannud. Ostjad on muutunud valivamaks ja kaalutakse hoolega, millele raha kulutatakse.
Viljandimaal, Läti piiri lähedal asuva Pajumäe ökotalu peremehe Arvo Veidenbergi hinnangul on väikese turuosaga tooteid alati kulukam valmistada. Pajumäe talu teeb mahedalt toodetud täispiimast kohupiima, kohupiimakreeme ja jogurteid.
Et toodangu mahtu kasvatada, tuleb omakorda suurendada ka sortimenti ja leida uusi müügikohti, mis nõuab talu peremehe sõnul omakorda üha suuremat tööjõukulu ja logistilist koorumst. Kõik see vähendab aga tootmise tasuvust. Seega ei saa Pajumäe talu peremehe hinnangul ökotootmist tervikuna kuigi tulusaks äriks pidada.
Ka Jaan Nõmmik tulundusühistust Eesti Mahe ei hinda mahetootmist kui põllumajandusharu majanduslikult tulusaks. Ometi koondab ühistu endasse terve rea mahetootjaid, kes kõik oma ettevõtmisse usuvad ning vähene tulusus neid ei heiduta. Ühistu liikmed realiseerivad oma toodangu läbi Eesti Maheda põhiliselt ökopoodides üle Eesti, aga ka Tallinna Kaubamajas, restoranides, spaades ning turgudel.
Nõmmik kinnitas, et nõudlus ökotoodete järele järjest suureneb.
Raasikul tegutseva OÜ Mahetalu juht Margus Lille kasvatab ja töötleb peamiselt maheköögivilja.
"See ettevõtmine tasub end ühel päeval ära, kuid enne on vaja palju õppida. Köögivilja kasvatamise puhul on tõsine mure võitlus umbrohuga - mürke ju kasutada ei saa," märkis Lille. "Ökotootja kulutab väetistele samuti nagu tavatootja. Näiteks kui mahetootjal pole endal sõnnikut, peab ta selle kusagilt ostma. Sõnnikut on vaja umbes 40 tonni hektari kohta. Hind pole sel kraamil teab mis kallis, kuid transport seevastu on," arutles Lille.
Tema hinnangul on olukord selline, et ökotoode on lihtsalt liiga kallis, et turul tavatoodangule konkurentsi pakkuda. Ta lisas, et paraku määravad toetused turu nõudluse.
"On talusid, kes saavad toetusi ligi kolm korda suuremas summas, kui on nende müügikäive. Euroopas on see number veel suurem. Siit ka turumajanduslik käitumine põllumajandussektoris - tee seda, mille eest toetusi makstakse."