Ohtlik mõte: Euroopa võlakiri

Globaalse finantskriisi süvenedes tekkisid erinevate Euroopa rahaliidu (EMU) liikmesriikide võlakirjade intressimäärades tohutud käärid.

Rahaliidu algusaastatel jõudsid eurotsooni riikide pikaajalised intressimäärad enam-vähem ühtsele madalale tasemele, mis oli iseloomulik Prantsusmaale, Saksamaale ja Hollandile enne eurot. Näiteks Itaaliale ja Kreekale muutus riigilaenude teenindamine palju odavamaks.

Enne kriisi oli pikaajaliste intressimäärade erinevus EMU liikmete seas ligi 25 baaspunkti. Nüüd aga võivad investorid nõuda suurenevate eelarvepuudujääkidega riikidelt (nagu Iirimaa) ja suure võlakoormusega maadelt (nagu Kreeka ja Itaalia) suuremat riskipreemiat.

Pikaajaliste intressimäärade tõus on löönud kõige valusamalt neid maid, kelle rahaasjad kõige enam korrast ära. Selle taustal pole üllatav, et populaarsust on hakanud koguma ühtse Euroopa võlakirja idee.

Selle peamine mõte oleks vähendada riskipreemiat, mida maksavad vähemusaldusväärsed võlgnikud. Kuid selline võlakiri võiks tulla turule vaid siis, kui selleks annavad oma tagatise need rahaliidu riigid, kelle rahaasjad on korras. Ehk tugevamad peaksid tagama nõrgemaid. Näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa peaksid maksma kõrgemaid riskipreemiaid, mis kokkuvõttes tähendaks neile maksukoormuse tõusu.

Ja kuna investorid ootavad üle-euroopaliste võlakirjade suures mahus väljaandmist, siis tõuseks ka intressimäärad juba välja antud rahvusvõlakirjadele, ka tugeva positsiooniga riikides.

Peamine on aga see, et ühisvõlakiri oleks esimene samm riigiabi ja -toetuste libedal teel, mis teeks lõpu ka stabiilsele eurotsoonile.

Ühisvõlakiri ei oleks ravim eelarvedistsipliini puudumisele. Vastupidi, nõrgale riigile oleks see vaid platseeboravim, kuid samas tekitaks see ohtliku illusiooni, et oma rahamuredest saab vabaneda ilma reforme ette võtmata.

Kui nõrku riike julgustatakse eelarvepuudujääke paisutama ja panustama sellele, et teised nad supist välja aitavad, läheb see rahaliidu tugevamatele riikidele kalliks maksma.

See õõnestaks ka rahaliidu raskelt kätte võidetud usaldusväärsust, selle mainet tsoonist, kus valitseb stabiilsus ja vastutustundlik eelarvepoliitika.

Üle-euroopalisel võlakirjal oleksid ka tõsised poliitilised tagajärjed. Igasugune poliitika, mis sunnib vastutustundlikkust üles näidanud riike maksma nende maade vigade eest, kes kulutasid ja võtsid võlgu, õõnestaks rahva toetust eurotsoonile.

Tõeline solidaarsus on see, kui kõik euromaad alluvad rahaliidu reeglitele, täites stabiilsus- ja kasvupakti ja vastastikuse mitteabistamise lepingut. Solidaarsuse puudumist näitavad üles need riigid, mis tahavad lubadusi murdes neid põhimõtteid rikkuda.