Indeksaktsiate imeline maailm

Minu ühes aktsiaportfellis on tehnoloogiasektori aktsiate osakaal liiga suur, mistõttu oleks vaja sektoririski vähendada ning suurendada teiste sektorite osatähtsust. Samas sooviksin portfelli riskiastet suurendada nn kasvuaktsiate näol, aga ühele-kahele kiiresti kasvavale ettevõttele panustamine tundub jälle liiga suur risk olevat.

Mõnevõrra vastuolulisele probleemile on aga olemas üsna hea vastus - börsil kaubeldav fond First Trust Nasdaq-100 ex-Tech Sector, mille osakutega kaubeldakse Nasdaqil (sümbol QQXT). Kui Nasdaq on tuntud peamiselt tehnoloogiabörsina ning selle indeksit Nasdaq 100 peetakse tehnoloogiaindeksiks, siis tegelikult moodustavad tehnoloogiaettevõtted vaid umbes 40 protsenti indeksist. Ülejäänud osa kuulub teiste valdkondade ettevõtetele. Tuntuim Nasdaqil noteeritud mittetehnoloogiaettevõte on kohvikukett Starbucks. Just Nasdaq 100 indeksi koosseisu mittetehnoloogiaettevõtete aktsiatest koosnebki eelpoolnimetatud fond. (Kummalisel kombel on fondis ka navigatsiooniseadmete tootja Garmini aktsia, aga viimane on määratletud mitte tehnoloogia, vaid hoopis tööstusettevõttena).

Tegemist on vaid ühe näitega börsil kaubeldavate fondide, mida on nimetatud ka indeksaktsiateks, imelisest maailmast illustreerimaks võimalusi, mida neisse investeerimine pakub.

Indeksaktsiate korrektne nimetus on küll börsil noteeritud fondid (inglisekeelne lühend ETF), kuid ka suupärasem indeksaktsia on minu arvates üsna adekvaatne. Nimelt baseeruvad fondid erinevate ettevõtete arvutatud indeksitel kas täielikult või on nendest kindla metoodika järgi filtreeritud ettevõtete aktsiad. Nagu öeldud, eelpoolnimetatud indeksist on välja filtreeritud tehnoloogiaettevõtted.

Tõsi - väikest osa börsil kaubeldavate fondide portfellide koosseisu juhitakse ka aktiivselt (loe subjektiivselt), kuid nende osa on tühine. Absoluutse valdava osa kaubeldavate fondide koosseisu baasiks on mingi indeks ning seetõttu võiks neid indeksaktsiateks nimetada küll.

Börsil kaubeldavad fondid on üks uuem, aga samal ajal ka ülikiiresti kasvav sektor investeerimistööstuses. Börsil kaubeldava fondi aktsiatega hakati esimesena kauplema 1993. aasta jaanuaris Ameerika börsil (mitte ajada segamini New Yorgi börsiga). Tegemist oli investeerimisfirma State Street Global Advisor fondiga SPDR S&P 500 (sümbol SPY), mis jäljendab tuntud aktsiaindeksi liikumist. Järgmise fondi sünnini kulus mitu aastat ning 1997. lõi sama ettevõte teise börsil kaubeldava fondi Diamonds, mis vastab maailma tuntuimale aktsiaindeksile, Dow Jonesi tööstuskeskmisele. 1990. aastate lõpus sai eraisikutest investorite hulgas (ka meie investorite hulgas väga populaarne) kõige populaarsemaks Nasdaq 100 indeksit jälgiv indeks, mille nimetus praegu on PowerShares QQQ (sümbol QQQQ).

Uuel aastatuhandel on indeksaktsiad ja muud börsil kaubeldavad fondid kasvanud plahvatuslikult. Alates 2004. aastast on pakutavate fondide arv analoogiliselt tuntud Moore'i seadusega kahekordistunud iga 18 kuu tagant. Praegu kaubeldakse erinevatel börsidel tuhandete erinevate fondidega.

Kui tuntud indekseid jälgitavatest aktsiatest ning nn tooraineaktsiatest on mõnevõrra kirjutatud ka Äripäevas, siis kardan, et paljudele potentsiaalsetele investoritele on teadmata, et tegelikult on nende kaudu võimalik investeerida erinevate regioonide, riikide, majandusharude, aga ka muude näitajate järgi. Näiteks Claymore/Sabrient Stelth fond (sümbol STH) järgib samanimelist indeksit, mis koosneb umbes 150 ettevõtte aktsiast, mida investeerimispankade analüütikud ei kata või katavad väga vähe.

Või teine näide - Londoni börsil kaubeldakse 11 fondi aktsiaga, mis investeerivad kariloomadesse: fondi on nii tõusule kui ka langusele panustajad, nii võimendusega kui ka ilma.

Samas võib tekkida ka küsimus, kas erinevaid võimalusi pakkudes saab ka tavalistesse fondidesse investeerida. Börsil noteeritud fondide eelised on kordades väiksemad haldustasud ning mis minu arvates on veelgi olulisem - inimfaktor.

Maailma suurima võlakirjafondi PIMCO juht Mohamed El-Erian on öelnud, et aktiivselt juhitavat fondi tasub eelistada passiivsele ainult siis, kui selleks on väga hea põhjus. Tema sõnul on mõttekam viga see, kui lihtsalt omada kehva turu indeksaktsiaid, kui lasta lisaks veel teha vigu ka fondijuhil.

Samas on liiga suurel valikuvõimalusel üks väga oluline varjukülg. Kuna valikuid on väga palju, siis nende hulgast hea ja endale sobiva valimine on mitteprofessionaalsele investorile pisut keerulise.

Aga selleks on pankade investeerimisega tegelevates üksustes olemas nõustajad, kelle poole võiks pöörduda, ning loodetavasti saadakse sealt head ja professionaalset nõu.