Kestev kiviaed toob rõõmu kõigile

Kiviaedu on traditsiooniliselt rajatud eelkõige Muhus, Ida- ja Kesk-Saaremaal ning Sõrves, samuti Prangli saarel, mandril Põhja- ja Lääne-Eestis. Need ei puudu ka piirkondades, millele on iseloomulikud pigem puitaiad. Praktiliselt kõikjal võib kiviaedu kohata kirikute, mõisate ning surnuaedade ümber. Seega võib öelda, et kiviaed oli ja on pikaealise ja usaldusväärse piirdeaia sünonüümiks kõikjal Eestis.

Eesti Vabaõhumuuseumi peakonservaator Marike Laht, kes on aastaid juhendanud kiviaedade rajamise koolitusi, teadis öelda, et eestlaste huvi kiviaedade valmistamise vastu on kestvalt suur.

"Siin on muidugi väike vahe vahel - kas me teeme traditsioonilist kiviaeda, see tähendab, et ei kasutata mingeid sideaineid või siis teeme aia kui müüri, kasutades sideainet. Praegu on kasvanud huvi just rohkem traditsioonilise ehk siis sideaineteta kiviladumiskunsti omandamise vastu," rääkis Laht.

Huvi ehitada uut kiviaeda praegusel ajal tuleb eelkõige sellest, et ajalooliselt on selles või teises kandis kiviaiad olnud. Kui inimesed püüavad kaasajal taastada oma elamistes selle ajaloolist või traditsioonilist väljanägemist, ammutavad nad Lahe hinnangul eeskujusid 20. sajandi algusaegadest. Sest selle ajani nägid Eesti külad traditsioonilised välja.

Laht tõdes, et kaasaegseid kiviaedu on inimesi innustanud rajama toetusraha, mida PRIA viimased 4-5 aastat on jaganud just traditsiooniliste, talude ümber paiknevate kiviaedade taastamiseks ja hoolduseks. Samas on Laht kindel, et huvi oleks ka toetusteta olemas.

Kiviaedade tegemine on töömahukas ettevõtmine ning algselt ei ehitatud neid lihtsalt ilu pärast. Kiviaial oli täita ühtaegu mitu funktsiooni.

Kiviaedade tekke esmaseks põhjenduseks on kivide põllult ära koristamine. Muld oli vaja puhastada kividest ning need viidi või pandi kõrvale. Selge on see, et hunnikutena võtsid kivid palju ruumi ja samas ei pakkunud põllule kaitset. "Kiviaedu rajati eelkõige tarbe pärast - kivid jalust ära ja kui aed ka looma pidas, oligi ta oma kaks põhilist funktsiooni täitnud," rääkis Laht.

Mida rohkem kive tuli mullapõuest, seda rohkem oli vaja neid kive kuhugi panna. On teada, et Muhus ja Saaremaal näiteks tuli kive põllult kogu aeg nii palju välja, et 1681. aastal saatis kuberner Kuressaarest mõisavalitsejatele ringkirjalise korralduse, millest on näha, et kiviaedade tegemine oli sel ajal kroonumõisatele kohustuslik.

Kaks aastasada hiljem keelasid Virumaa Sagadi rannamõisa 1859. aasta rendilepingud oma piirkonnas üldse puuaedade ehitamise ja isegi vanade aedade lagunemisel tuli tükk aeda lammutada ja asendada kiviaiaga, vabanenud roigastega aga parandada teised lagunenud kohad.

Ilu hakati kiviaedade juures olulise momendina hindama alles sadakond aastat tagasi.

"Viimase sajakonna aastaga on kiviaed teinud läbi omapärase esteetilise tähendusnihke. Kui kunagi omas kiviaed eelkõige funktsionaalset tähtsust, siis arvatavalt 20. sajandi 30ndatel hoogustunud kodukaunistuskampaaniad on muutnud just aedade väljanägemist. Sellest ajast alates lihtsalt ei pandud kive ära, vaid püüti neid ilusasti aeda panna. Aed pidi ka silmale ilus vaadata olema," arutles Laht.

Enamik praegusel ajal rajatud kiviaedu omabki eelkõige dekoratiivset funktsiooni. Samaaegselt valmivad kiviaiad omanike soovist piirata oma põlde, metsi, heinamaid või õueala ning seda just traditsioonilisel moel.

"See, et kiviaedu praegu taastatakse, on küllap alateadlik soov jätkata elu sealt, kust see pärast sõda kolhooside ajal katkes. Talupoeg omal maal püüab oma majapidamist korrastada - me teame mõistet piirikivi, samuti on ja oli piiriks ka kiviaed," mõtiskles Laht.

See, kui kaua aega kiviaia ladumine võtab, sõltub mitmest asjast - nii aia kõrgusest ja laiusest kui kivide suurusest ja tüübist. Paekivi on lihtsam aiaks laduda kui maakivi, seda tingib paekivi kihilisus, lihtsam on saada ka kivid toetuma kolmest punktist.

Maalilise maakiviaia rajamisel tuleb võrreldes paekiviaiaga vaeva näha ja higi valada palju rohkem.