Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kohe poodi ehk tarbimise poolt
Kui inimene soovib riiki aidata, on selleks parim variant osta midagi endale vajalikku. Sel moel võidavad kõik - inimesel on olemas talle vajalik asi, panus on antud ka majanduse elavdamisse ning riik saab ostu pealt omakorda maksutulu - nii kirjutas sel nädalal rahandusministeerium.
Jumala õige. Lõpuks.
Majandus hakkab kasvama vaid juhul, kui Eesti tarbijad hakkavad praegusest rohkem kulutama. Ainult ekspordist ei piisa. Ja ilma majanduse kasvuta ei lähe Eestis elu paremaks.
Õnneks on ka see fakt jõudmas Toompeale ja isegi Kadriorgu.
Kui Äripäev kevadel tarbimisest kui olulisest ettevõtluse ja seeläbi terve riigi aitamise vahendist rääkima hakkas, leidus kõvasti kritiseerijaid ja ilkujaid.
Et tarbimishullusest meie hädad alguse said, mistõttu on jumalateotus ja ülim viga nüüd inimesi tarbimisele üles kutsuda. Kritiseerijad tegelikult küll alternatiive välja ei pakkunud, ehk parimal juhul rääkisid hoiustamise vajadusest, unustades, et üks ei välista teist.
Ausalt öeldes jahmun ja ärritun ma üha enam, kui loen viimaste aastate rahapaigutustest, mida on teinud Eesti fondid, sealhulgas ka pankade pensionifondid.
Sisuliselt käis mõni aasta tagasi võidujooks lollidepuu istutamiseks, unustati kõik riskid ja jagati raha targa näoga tõelistesse õhulossidesse.
Selles valguses võiks igaüks korra kaaluda, kas anda oma vaba raha keerutamiseks pankadele ehk fondijuhtidele või osta selle eest midagi kohe ja praegu poest. Soovitavalt eestimaist, kuigi see ei saaks loomulikult ainuke kriteerium olla.
Annab ju iga Eestis kulutatud kroon sente nii siinsete ettevõtete töötajatele kui ka riigieelarvest raha saavatele inimestele.
Autor on Swedbanki K3 fondi kaudu enesele teadmata samuti Armeenia kullakaevandustesse investeerinud.